Täna on kolmas päev

Nii nad ütlevad, nagu oleks meil nüüd uus ajaarvamine. Eile aga oli ilus päev. Koolimaja oli mõneks tunniks lahti neile, kes läinud nädalal midagi kodutööks väga olulist maha jätsid. Ka mina sättisin lauanurgale midagi esmaspäeva hommikuks valmis. Võtsin jalgratta ja sõitsin läbi vaikse päikselise linna kooli. Tõstin osa asju riiulisse ja võtsin kaasa, mis oluline tundus. Kes oskab arvata, mis tegelikult kuu aja jooksul oluliseks või kasutuks osutub.

Juhtkond pidas koosolekut, läbi lahtise ukse nägin. Hiljem sain teada, et nad olid istunud pika laua taga hästi suurte vahedega, et viiruseraisk ei saaks ühelt teisele hüpata, kui ta on majja hiilinud. Mõned õpilased olid tulnud oma infotehnoloogia probleemidaga, neid nägin ka kaugelt. Kusagil keegi kõndis koridoris ja turvafirma kontrollis suitsuandureid. Kõik. Mulle tundub, et koduõpe ongi juba käima läinud ja toimib. Või olen ma liiga optimistlik?

Teate seda vana Ameerika mõistujuttu? Farmiseadmete müügimees kutsub farmerit koolitusele:
„Me näitame seal uusimaid seadmeid, aga see polegi oluline. Sa saad sealt parimat teadmist, kuidas oma äri edendada. Meil on teadlased ja insenerid kohal. Nad on aastakümneid põlluviljade kasvatamist ja loomapidamist uurinud, statistikat teinud ja suurepäraseid meetodeid leiutanud. Neil on paksud kokkuvõtted oma tööst, aga meil on ka lihtsad-selged nõuanded pakkuda. Vaatad üle, saad midagi rakendada, elu läheb lihtsamaks, farm areneb, rikkus tuleb. Ja see on kõik tasuta. Milles asi, paneme nime kirja.“

Farmer kratsib pääd, tammub jalalt-jalale, lükkab mütsi kuklasse ja ütleb:
 „Kuule mees, kui mul oleks aega ja raha rakendada kõike seda, mida ma põllumajandusest ja ettevõtlusest juba praegu tean – ma olekski juba miljonär.“ Läheb oma tööde-tegemiste juurde tagasi, müügimees jääb lolli näoga vahtima.

Võib-olla teate ka seda vana Eesti koolijuttu? Koolitaja räägib erinevatest õpimeetoditest ja teeb klassitäiele õpsidele sihukese harjutuse. Võtame näieks mingi õppetüki, peatüki õpikust või muust raamutust, ülesande, video- või helilõigu vms. Vaatame-kuulame-loeme selle läbi. Siis jagame klassi rühmadeks või kui tahate, las teevad üskipäini. Nüüd teevad kõik (või kõik rühmad) just õpitust lühikese luuletuse või väikese näidendi jne. See kinnistab materjali, elavdab tundi, kaasab õpilasi, arendab loomingulisust, on õpilastele huvitavam kui tavatuupine jne.

Esmaspäeval, neljandas tunnis ütleb ajaloo õpetaja: „Loeme õpikust läbi peatükki see-ja-see, leheküljelt too-ja-teine, ning siis...“
Klass jätkab kooris: „...EI TEE sellest luuletust!“

Ma mõtlen praegu selle peale, kuidas saaks oma õpilasi kaitsta. Kui me koolis koos oleme, siis on klassil vähemalt võimalik vingus nägu teha ja kui ikka väga hulluks läheb, siis öeldagi – EI TEE. Praegu on kõik kodus ja nende kaela langeb õpetajate parim tahtmine. Kõik ülesanded, õpikeskkonnad, videokonverentsid, kirjutage luuletus, tehke joonis, pildistage üles, võtke videosse, laadige instasse, saatke ära, suhelge feisspukis, vaielge foorumis... Teeme elu huvitavaks, saame loominguliseks, oleme kaasaegsed, vaatame tulevikku...