Viivitasin, sest Ott ütleb nii...

Tegemata jätmises või tegemisega viivitamises peitubki inimese põhiline jõud. Siiski, ma viivitan, aga tegemata, ütlemata, kirjutamata seekord ei jäta. Niisiis, milleks mulle vaja seda koosinust või mis ta nüüd oligi?

Enda arendamine hariduses ei pea tingimata tähendama seda, et igal sammul näidatakse, kuidas see mu igapäevaellu puutub. Esiteks, hariduse eesmärk ongi laiendada inimese „igapäeva“, teha selles rohkem liigendusi, avada peenemaid ja kaugemaid seoseid. „Aga milleks mulle diferentsiaalarvutust vaja on,“ küsib kooliõpilane, „ma ei hakka seda kunagi kasutama.“ Sest kõigepealt ei või ta kunagi päris kindel olla, et tal seda tulevases elus siiski vaja ei lähe, aga lisaks sellele ongi õppimise asi hoopis teisesuunaline: tõmmata õpilane avaramasse ja peenemasse maailma, rikastada tema igapäeva. Teiseks, veelgi sügavamalt, piisab sellest, et näidata: „Näe, selline põnev asi!“ Ja kui õpilane süvenenult selle põneva asjaga tegeleb, siis ta ühtlasi kaudselt arendabki ka iseennast; ta ise ongi mängus, ta areneb isikuna. Ja sellisena on ta võimeline püsivamateks ja peenemateks rõõmudeks.

Kena kõik, aga-aga... Eks ole ju kool üks aparaat, mis peab tagama ühiskonna säilimise üle aegade ja see ei kõla hästi. Või siis nii, et kool on reklaamibüroo, mille ülesandeks on veenda, et maailm peab olema just selline, nagu ta on.

Jaa-jah eks neist koolihariduse asjadest jm on varemgi juttu tehtud.

Viivitamine päästab maailma!

Äkki teeks Maad  ja Ilma paremaks, kui iga vastus (kommentaar, laik, jagamine, naerunägu jne) võtaks nädalase mõtlemisaja? See oleks nii, et kui kirjutad kellegi loole, pildile, postitusele kommentaari või paned pöidla püsti, siis pead selle nädala aja pärast kinnitama. Seni ei näe seda keegi ja kui ei kinnita, siis see kustub. Viivitasin selle mõtte üleskirjutamisega umbes 10 aastat, aga ikkagi kirjutasin ja kinnitan nüüd ära. Seega, viivitamine, aga mitte tegematajätmine. Seekord.