Nii nagu elus, mitte nagu kinos

 

Lugesin raamatu läbi. Jälle. Ei kahetsenud ega kahetsegi. Millal viimati lugemist, just raamatu lugemist kahetsesin, ei mäleta? Üsna lugemise algul, umbes esimese veerandiku sees, tuli meelde üks vana mõte. Üks neist, mida pikka aega kaasas kannan ja mis vahest ikka jälle välja ilmub, kui miski elus, kunstis, raamatus sellele uusi kinnitusi toob.

„Kuuled või loed teinekord midagi väga imelikku, siis mõtled korraks, et päriselt ei saa nii olla. Nii veidrat inimest, elukorraldust, põhimõtet, kommet vms tegelikult ei saa olla. Tegelikult? Tegelikult on vastupidi. Elu ise oskab alati olla veel veidram, kui ükski kirjanik suudab välja mõelda. Kahjuks võib elu olla kunstist ka koledam ja kurjem. Õnneks ka ilusam ja armsam.“*  

Jään selle juurde, et Tammsaare, kes seal nurgas passis, muigas me juttude pääle. Et eestlased on sellised, aga prantslased teistsugused, seepärast me ei saa aru ja mehed ei suuda oma mudelist välja tulla ja muud sellist, mida tihti mõeldakse ja öeldakse. Ei ole see nii lihtne sugugi.

---

* Ilukirjanduses, ma mõtlen. Fantaasiakirjanikud punnitavad välja mõelda ajamasinaid või aegruumi kõverdavaid kärusid või tundmatuid eluvorme või antimaailma vmi. Seda muidugi, küllap ma mõtlen ikka sellest, mismoodi inimeste elu päriselt käib vs mismoodi see kinos paistab. Fantastika räägib lõpuks ju kah inimestest, onju?