Kurb lugu küll, ja-jah, o-oh...

Kipun jälle streiki koroonaga võrdlema, mis muidugi üldiselt õige ei ole. Mõnes asjas võib sarnasust siiski leida. Kõigepealt selles, et arvamist on väga palju. Tervisekriisis said ajakirjanikest, poliitikutest, ametnikest ja eriti neist, kes meditsiiniasutuste uksest mõnikord sisse on käinud, kohe eksperdid. Samamoodi on see nüüd haridusteemaga. Vahet nii palju, et mõni inimene ei ole võib-olla meditsiiniga sugugi kokku puutunud, aga koolis on ju kõik käinud. Seda lihtsam on alustada teemat või arvamuslugu – tegelikult on nii, et... Ei, mina küll ei tea kuidas on tegelikult.

Tegelikult või mitte, meediakajastus on oma enesekindluses küll naljakas, aga üldiselt siiski positiivne. (Mäletate, kui negatiivne uudis oli see, et keegi osutus positiivseks? Veel üks õnnetu seos kolme aasta tagant tänapäeva). Ma ise olen viimasel nädalal kahjuks mitu üsna mõtlemapanevat juttu ära kuulanud.

• Siin-seal on õpetajaid, kes peavad koolis mitut ametit. Juhtkonnas (direktorid, õppealajuhatajad, õppe- ja arendusjuhid, õppetoolide, osakondade, sektsioonide juhid, info- ja huvijuhid jm) on parasjagu neid, kes ka õpetajatööd teevad. Samamoodi võib ka nn abipersonal (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, laborandid, medõed, rõivamemmed, staadionivanad, torumehed-elektrikud, kokad-koristajad) õppetööga tegelda. Tänapäeval on muidugi see võimalus, et osa neist töödest ostetakse sisse asutustelt, organisatsioonidelt ja ettevõtetelt. Paraku on koolid väga erinevad ja nagu igaüks võib uudistest lugeda ja kuulata, koolide rahastamismudelid (!) on ka väga erinevad*. Kes on õpetajana kooli palgal, aga mingis teises ametis otse valla palgal, jääb streigi ajal lolli olukorda. Väga keeruline on endale ja teistele selgeks teha, et ma olen täna koolimajas, aga ühtlasi ka streigin, seega ma ei märka, et siia on tulnud ka parasjagu õpilasi. Nii ongi lõpuks paras stressipundar – kuidas teha, streikida või mitte, toetada või mitte, minna või tulla, võtta või jätta.
• Leidub koole, kus ei streigita, sest õpetajate palk ongi juba kõrgem kui see, mida streigiga nõutakse. Võiks jääda mulje, et nõutakse palga langetamist. Ei tahaks uskuda, et keegi võib olla nii pahatahtlikult rumal, aga mine tea. Kust need kõrgemad palgad tulevad? Kooli pidajalt muidugi, enamasti omavalituselt. Kui rikas omavalitsus panustab koolidesse ja õpetajatesse rohkem, on see muidugi kiiduväärt. Kuid on ka selline trikk, et kui jagada kõik palgaraha viimaseni välja, jättes kõik diferentseerimised ja lisatasud lihtsalt ära, siis saabki palk kõrgem. Tundub, et ainult klassijuhatamine on see, mis peab olema eraldi tasutatud, sest seda on seaduses nimetatud. Kõik muu on lepingu teema, aga kokkleppimise mõiste on siiski natukene nagu kummist. Vot siis kõrgem palk.
• Tartus on kollektiivleping, pärast pisikest meediakära uuendati see lõpuks ikka ära umbes nädal tagasi. Mina alla ei kirjutanud, aga see puudutab mind mingil moel, seega ma loen selle lepingu läbi. Väga ei tahaks lugeda, aga tunnen, et tuleb lugeda kasvõi vastu tahtmist. Kui juba asi sinnamaale on läinud, et streik ja puha.

---

* Ei ole võimalik koostada juhendit, mis korraldaks koolides toimuvat-tehtavat, kui jälle mingi kriis vms sarnane sisse lööb. Olgu pandeemia, pommiähvardus või streik, korraldused ja juhendid tulevad ikka liiga hilja ja ei tee elu pea kunagi lihtsamaks ega selgemaks. Asi on selles, et koolid on väga erinevad. Kõik need rahad ja juhtimised ja korraldus ja kombed on niivõrd erinevad, et lihtsalt pole võimalik kõigile sobivat nõu anda. Kooliastmed on erinevad. Näiteks streikivas koolis ei saa vaadata ühteviisi esimese klasside juntsude või abituuriumi daamide ja härrade peale. Nad ei ole samalt planeedilt.