Kas me koormame õpilased üle?

Olukord, nagu juba palju kordi öeldud, on eriline. Seda enam oleks vaja olla iseenda ja õpilaste heaolu ja hingerahu nimel võimalikult tavaline. See on inimloomuse vastu, me hakkame paratamatult eriolukorras eriliselt käituma. Ma tundsin kunagi üht toredat pereema, kes tähtpäevadeks süüa tehes arvestas alati iga toitu nii palju, et ainuüksi sellest saaksid söönuks kõik külalised. Kujutate ette, igale külalisele suur taldrikutäis kartulisalatit, et kõht oleks täis. Igaühele sülditükk. Igaühele seitse singirulli. Igaühele, viis täidetud muna. jne. Lõpuks on tort nii suur, et igaüks saab tüki, mille ta sööks ehk ära, kui poleks nädal aega üldse midagi hamba alla saanud. Talle öeldi, midagi ei muutunud.

Katsugem siis meelde jätta. Sinu õppeaine ei ole ainuke õppeaine kogu koolikursuses ja kahju küll, aga see pole ka kõige tähtsam. Seda viimast on kõige valusam tunnistada, aga eriolukorras siiski möödapääsmatu.

Nimesid nimetamata, mul on üks kolleegi murekiri:

Rääkisin täna kahe õpilasega, kes ütlesid, et koolipäev kodus kipub venima kümnetunniseks. Need polnud üldse nõrgemad õpilased.
Ilmselt oleme vist liiga hoogsalt alustanud! Pole ju midagi katki, kui üks valem õppimata jääb või kuidas?

JAH

*** Kümme tundi on liig, mis liig. Eriti liig on see nõrgematele, aga tegelikult neil võib ju veel kauem minna. See pole lõpuks enam võimalik ja viib paratamatult loobumiseni.
*** Küllap me oleme tõesti liiga hoogsalt alustanud, aga siis ongi hea põhjus natuke tagasi tõmmata.
*** Tõesti, mis see üks valem nüüd nii oluline on.

EI

*** Kahe õpilase pealt on siiski ennatlik otsust teha. Kuidas need statistikud ütlevad, valim ei ole esinduslik.
*** Ma kahtlen selles aja-arvestuses. Meil on ju koolipäeva pikkus ka 8 ja pool tundi tunniplaani järgi. Pane paar tundi kodutööd juurde ja ongi kümme tundi. See ei ole aus rehkendus ja ega ta kodus ka ei pruugi päris nii olla.
*** Küsimus pole selles, kas jätta ära üks valem. Küsimus on milline valem?