Kapsaleht

8.4.20

Kuidas ma karantiini nõudeid eirasin

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et uudistes märgiti nagu pageksid inimesed maale. Lihtne kaart oli üles pandud, kus inimeste telefonid asusivad enne kriisi ja kus nüüd. Täpsemalt oli vist küsimus selles, kus nende telefonid ja tahvlid internetis käivad ja veel ka päeva ajal, aga see selleks. Nüüd on see juba mitu korda jutuks tulnud ja inimgeograafid on öelnud, et pealkirjad, nagu 21. sajandi ajakirjanduses tavaline, kiirustavad järeldustega ja panevad liiga paksult värve. Näiteks unustati alguses endalt küsimata, kas Harjumaa külades on nii palju päevaseid internetikasutajaid selle pärast, et inimesed kolisid maale või selle pärast, et nad elavadki maal ja nad loobusid olude sunnil keset päeva linna oma kontori kiire interneti juurde sõitmisest. Kaks eri asja ikkagi.

Mõtlesin ka vaadata seda maaelu asja. Mul oleks täitsa võimalik maal kõva karantiini pidada. Sinna õuele satub võõras inimene, kui ma just ise korstnapühkijat või kaevumeistrit ei kutsu, umbes üks kord kahe aasta kohta. Igav mul ka ei hakka, ainult see side. Ma ronin isegi lihtsa telefonikõne pärast õues kivi otsa ja internetti saab ümber maja kõndides leida umbes kolmes kohas. Varakevadel tahaks ikka pigem toas soemüüri ääres internetiga olla. Kui mõni mobiilifirma saadab jälle reklaami – kvaliteetinternet kõikjal Eestis – no pange põlema ennast, ausõna.

Võib maale minna. Käisin ilusti-kenasti Tartu äärelinnas poes, et mitte kohtuda Põlva, Ahja, Räpina või Veriora rahvaga ja varsti olingi oma õue peal, kus tõesti ainult linnulaul ja tuulevile puuokstes. Plaan jäi nii, et pühapäeval linna, jõuab esmaspäevase koolitöö veel enne südaööd käima panna. Laupäeval oli ilus kevadilm, lõkkeõhtu, grillitud vorstid, värsket murulauku sai juba salatisse lõigata. Kõik läks nagu plaanitud.



Öösel vastu pühapäeva oli kõva tuul ja vastu hommikut tuli lumi maha. Pühapäevase äratuse korraldas õuest kostev imelik piiksumine ja kräunumine. Lükkasin kardina eest, lumi oli tihedalt käpajälgi täis ja kusagil teisel pool maja jauras ja kolistas tühja ämbriga see tundmatu loom. Rebased, külakoerad, šaakalid? Karu jäljed need küll ei ole, no aitäh sellegi eest. Tuulekoja aknast nägin ära, et see on koerakutsikas. Suure koera väike kutsikas ja väga nunnu. Tegin pliidi alla tule, panin kohvivee üles ja mõtlesin, et kui ma õue ei lähe... Oskas ta siia tulla, äkki oskab siis varsti tagasi ka minna. Vale puha, kutsikas läks üha enam hoogu ja kui ma lõpuks ukse lahti tegin, rõõmustas mu ilmumise üle pööraselt, tormas eeskotta ja jälle õue, püüdis mu püksisäärt mööda üles ronida ja tossupaelu ära närida. Kuhu ma ka läksin, tema oli juba seal. Olgu, lumi on maas, teen ringi ümber maja ja saan aru, kust ta tuli. Ainult et sina, lontkõrv, mulle appi küll ei tule. Panin kutsika eeskotta kinni, mis talle üleüldse ei meeldinud, ja läksin jälgi ajama. Oli natuke otsimist, sest maja ümber oli juba kõik ära trambitud, aga tuli välja, et ta on tõesti tulnud küla poolt, mitte metsa poolt. Kahjuks läks jälg varsti küntud põllule. Päike juba kõrgel ja lumi läinud, nii jäi sealkohas luure pooleli. Lasin õnnetu looma jälle välja ja seal me siis seisime keset õue. Täpsemalt mõned seisid, üks keerutas ringi.

Mis mul üldse valida on:

  • Las kihutab ja undab. Võib-olla väsib ära (ei tundu võimalik) või läheb kuhugi edasi (kindlasti mitte).
  • Helistan häirekeskusesse. Pühapäeva hommik, kriisiaeg, mis ma ütlen? Mul on koerakutsikas õues. Politsei või tuletõrje kihutab siia maakolkasse ja päästab mu ära kutsika käest? Oleks ikka veider küll.
  • On mingi loomakaitse, looduse ja keskkonna küsimuste telefon, surfaks selle välja ja... Ma mäletan, et Hiiumaa loodusvahid rääkisid – Heltermaa sadamas on kuri luik, ei lase inimesi praamile. Sõitsid kohale, luik sai kohe asjast õigesti aru, tegi tiivad ja oligi olukord lahendatud. No pühapäev on ju. Eriolukord on ju. Kui nad üldse midagi teevad, siis esmaspäeva pärastlõunal ja viivad kutsika varjupaika, mis on vist Võrus. Eeeei ole väga hea plaan.
  • Jätaks kutsika endale? Mul just praegu ei olegi koera. Oot-oot, mõtleme veel.
  • Tegelikult ma juba tean, mida tuleb teha, ma lihtsat tõrjun seda mõtet esialgu. Ma tulin ju maale, kus ma kedagi ei kohta, ei ole mingeid sekeldusi võõrastega ega asja-ajamisi. Ja nüüd siis ikkagi, kutsika pärast...

Meelitasin kutsika uuesti eeskotta. Tegelikult ei olnud vaja meelitada, sest ta hoidis nii ligi, et kippus astumisel pidevalt jala alla jääma. Raskem oli uksest välja saada, et ta jälle kaasa ei tule. Panin auto käima ja läksin ringle, et küsida kõigilt, keda näen või kuulen – ega teil kutsikas kadunud ei ole, ega te ei tea, kellel võiks kutsikas kadunud olla?

Lähim maja on natuke alla kilomeetri, teisel pool teed. Seal elas kunagi üks vanamehetuust suure koeraga, aga ta suri juba hulga aega tagasi ära. Nüüd toimetab seal uus pererahvas, ma ei tunne neid ega pole isegi rohkem näinud, kui et vahest sõidavad auto või motikaga teele välja. Mis seal vahet, hakkan siitsamast, kui sai juba tuldud.

Sõitsin õuele ja lasin signaali, inimesed hakkasid akendest välja vaatama. Viipasin autost, et tulgu õue ja varsti tuligi pikka kasvu noormees üle õue minu poole. Ega teil kutsikas kadunud ei ole? Olin täitsa valmis, et ta ütleb – mida? Tegelikult ta ehmatas, jäi kuidagi kohmetuks, vaatas üle õla maja poole ja ütles, et ta ise elab Londonis, aga pererahvas on maininud küll, et kutsikas läks kaduma paar päeva tagasi. PAAR PÄEVA, EI OLE VÕIMALIK? Lapsed olid juba terrassile tulnud ja vaatasid „mis juhtus“ nägudega. Heaküll, ma toon teie koera ära ja läksingi tooma. Tõstsin ta ühte kasti, panin vaibatüki peale, et nii hullult ei lõugaks ja viisin loomakse koju tagasi.

Pere oli juba õue tulnud ja kui ma kutsika maha panin, öeldi kooris – ongi jah, tema ise. Kaks suurt õekoera tulid ligi ja asusid koos inimestega pisikest nunnutama. Peremees tegi mulle ka toreda kingituse ja lõpp hea, kõik hea. Sellest on nüüd kümme päeva. Kuigi öeldakse et karantiini aeg on kaks nädalat, siis siiani tundub, et olen terve ja viirust me seal õuel vist ei levitanud. Tegelikult muidugi ei tohiks praegusel ajal suvalisse õue jutustama mina, eksole.

See oleks kõik, kui pere väikevend poleks mulle möödaminnes maininud, et kutsikas kadus esmaspäeva õhtul ja nad käisid teda mööda põlde ning metsi otsimas. Hakkasin pärast mõtlema, et see teeb siis 5 päeva ja 6 ööd. Ei ole võimalik, et selline kutsikas peaks pea nädala üksipäini metsas hulkudes vastu. Mõni öö oli ka 5-6 kraadi külma. Kui ta meie õue jõudis, oli ta rõõmus ja energiline. Ta oli ka puhas ja ei viitsinud isegi kausist vett lakkuda. Tekib küsimus, kus ta siis oli?

Muidugi on nüüd kahju, et ma pilti ei teinud. Ma ei taibanud ka küsida, kas koeral juba nimi on, kuidas ja kust nad teda otsisid. Ma ei lähe ka tagasi neid asju uurima, kui just peategelane jälle mu akna taga ei kolista. Ma olen kohe väga kindel, et see kutsikas ei elanud kõik see aeg kuuse all või kopra urus. Ilmselt oli ta mõnes majapidamises kostil, kus ta sai sooja ja ka kõhu täis. Ma ei küsinud, miks ta sealt pühapäeva hommikul ära tuli ja ta vist poleks öelnudki. Miks teda ei leitud, kas otsiti metsast, aga mitte majadest? Viimaste jälgede järgi oli ta põllul meie majast ja tema enda kodust enam-vähem samal kaugusel. Miks ta nina meie poole keeras? Kas meie laupäevased vorstid olid jälje õhku jätnud? Miks nende pere koerad, kes alatasa mööda põlde hulguvad, oma karja koera üles ei leidnud? Müstika! Peaasi siiski, et koer sai koju.