Koolijuttu

Kriisiblogi jäi seisma. See oleks pikem jutt, mõtlen, kas seda kirja panna või mitte.

Mingit kokkuvõtet tahaks endale ikka teha, et pärast oleks millest õppida. Teisi õpetada ka, võib-olla.

*** Aeg on läinud kiiresti ja me oleme ootamatult uute küsimuste ees. Eksamid! Tuleviku ennustamine on muidugi tänamatu amet, aga ma julgen arvata, et eks lõpuks eksamid ikkagi jäävad ära. Hea soovitus on – ei ole vaja metsikult valmistuda eksamiteks. See on muidugi pealkiri, me teame, kuidas ajakirjandus pealkirjatab. Siiski, kas on üldse mõtet õppida metsikult? Või nagu hull?

*** Natukene on hakanud selguma, mis virtuaalklassides üldse toimub. Õpetajad korraldavad väga erinevaid asju. Märkmeid, et mitte unustada millest olen mõelnud:

• Päris palju on ikkagi tunde. Õpetajad püüavad hoida kinni tunniplaanist lausa kella-ajaliselt. Samas on see osutunud mõnikord keerukaks, sest on ka neid, kes vaatavad päeva, aga kella mitte (näiteks mina). Siis võib oma videokohtumisega teistele sisse sõita, mida mina küll õnneks teinud ei ole ja eks seda juba osatakse üsna hästi reguleerida. Mõned õpsid vaatavad pigem nädala kaupa ja kogu planeerimine jääb õppija kaela. Mõnele sobib, mõnele mitte, nagu see elus ikka on, ilma igasuguse kriisita. Kui kriisi ei ole, siis me ei märka seda ehk nii palju.
• Videotunnid ja -loengud on päris tavalised, tundub nii. Igasu Zoomid, Meetid jms on kõva trend. Pakutakse, st Skype sureb välja, no või ütleme viisakamalt, et kaotab populaarsust. Nii palju on seda kirutud. Tundub, et tunde salvestatakse. Õpetaja teebki suhteliselt tavalise koolitunni, täpsemalt osa tunnist, oma koduköögist või elutoadiivanilt ja paneb youtube'i üles. Õpilased käivad seda vaatamas. See on päris lahe, saab korrata, kiirendada, edasi kerida. Maailm on ju täis videoloenguid. Olen ise tunnis näidanud näiteks MIT-i professori loengut. Algusest kümme minutit, kuni matemaatika gümnasisti vastuvõtuvõimest üle kasvab.
• Nii otseülekandes kui ka salvestamisel saab asju või pilte näidata, ekraanipilti jagada või sisse monteerida, raamatut või e-raamtut lehitseda, katset teha jne. Saab ka joonistada. On musta tahvlit (Khan Academy), on valget ja kollast. Tõstetakse sinna juurde arvutusi, pilte, tekstilõike jms. Võib panna paberi kaamera ette ja lihtsalt vildikaga kirjutada, joonistada, arvutada. Värvilised vildikad, eksole.
• Füüsikas ja teistes loodusainetes, aga miks mitte üldse kõigis ainetes, üle ainete, väljaspool aineid, on hea kasutada animatsioone ja simulatsioone. Simulatsioon on „haigusnähu v. haiguse jäljendamine isikliku kasu saamiseks (sõnaraamatust)“. Ei saa hästi aru, kuidas simuleerimine aitab füüsikat õpetada, aga igastahes, me teeme seda, oleme üsna innukad ja saame ka isiklikku kasu. Animatsioone on internetis tuhandeid (väga tagasihoidlik hinnang), neid tuleb kogu aeg juurde ja võib vabalt ka ise juurde leiutada. Osa on lihtsalt lahedad või naljakad, aga on täitsa õpetlikke asju.
  
  
  
  Õpetada saab nendega muidugi siis, kui nad üldse käima lähevad ja kui on võimalik aru saada, mis seal toimub või toimuma peaks. Minu kogemus ütleb, et kaugeltki kõik ei lähe ja ei ole. Lisaks see vana teadmine, et kui miski peab tegema kõike, siis ta ei tee midagi.
• Tahaks rohkem teada, mis koolitöös toimub ja kuidas me praegust olukorda saame hilisemas ära kasutada, aga eks see mure on paljudel. Vaatab, mis aeg toob.

Mul on täna ühe klassiga proovikontrolltöö. Päristöö tuleb uuel nädalal , vaatan tunniplaani ja loodan, et sel ajal keegi videokonverentsi ei pea. Siis paistab ka perioodi lõpp juba üsna lähedalt, mitte enam tunneli lõpus.