Koolijuttu II (optimisti vaade praktilistele ülesannetele)

Praktikumid! Olen mitmest kohast lugenud, et praktikume ei saa koduõppes teha. Ei ole sellega nõus. Muidugi, seda praktikumi, mis me koolis tegime, ei saa enamasti kodus teha. Ei taha kogu aeg õiendada ja saan aru, et kohanemine, uute asjade välja mõtlemine, läbi proovime, kohandamine võtab hullupööra aega ja vaeva. Keegi seda kinni ei maksa ja hea kui lõpuks ei pea kiitmise ja tänamise tööd ka ise ära tegema. Aga mingeid mõtteid võib ju ikka arendada.

Paar korda on listidest läbi käinud küsimus – mis teete, kuidas läheb? Päris konkreetselt on ka küsitud:
Kus leiab häid nippe kaugõppe korraldamiseks? Meil koolis esmaspäeval õppe videokoosolek, kus hakkame mõtlema kuidas reaalainete õpetamist edasi toimetada. Otsin häid ideid.

Vastuseid on vähe, aga natuke aimu ikka saab. Praktiliste töödega või katsetamisega ongi vist kõigest kaks näidet. Praktikum on üldse liiga kõva sõna. Tavaliselt suhtutakse sellesse nii, et praktikum on hulk praktilisi töid. Näiteks elektripraktikumis võivad olla tööd: vooluringide uurimine, elektrimõõtmiste määramatus, vooluallika parameetrite mõõtmine, Ohmi seaduse avastamine, takistite ühendusviisid, eritakistuse määrmaine, takistuse sõltuvus temperatuurist jpm. Teises praktikumis või ka samas, kui aega on, võivad siis olla elektromagnetismi teemad. Jne. Ja-jah, need kas näidet:

1) Kartulipatarei 7. klassi loodusõpetuses. Kartulist, õunast, sidrunist, hapukurgist vmi patarei ehitamine on praeguseks vist igas põhikooli õpikus sees. Seitsmendas klassis on seda päris lahe teha, aga no gümnaasiumi praktikumis on see ju hale. Noonii, on või?! Rakett 69 on sidrunitega mässanud vist isegi mitu korda ja veel aja peale. Võib küsida, kust peaks igas kodus leidma vasknaelu ja tsingitud kruve? Kas tõesti on igas lauasahtlis LED-lambike, mis patareiga ühendamisel põlema hakkab. Me ei saa ju kodus tulemust mõõta, lastel pole mõõteriistu, välja minna ei tohi, poed on kinni. Kust seda juhetki võtta? Kartuliga vast meie maal probleemi ei teki, aga olen kuulnud, et suurlinnades on peresid, kus ostetakse ainult valmistoite, nii et tõesti ei pruugi kartulit kodus olla. Olgu, õunad, apelsinid, mahlaklaas jne sobivad hästi, nii et selle punktiga saame hakkama. Samuti ei tasu kodusid alahinnata. Inimestel on tihti kodus uskumatut kola, mis nüüd kõik võib ära kuluda.

Kartulipatarei valmis, hinnake tulemust. Lamp läheb põlema, see on tore, aga tegelikult isegi suht igav. Laske vool läbi seebivee, lugege mulle või mõõtke vahusamba tõusu kiirust. Küsige elektrolüüsi koha. Laske vool juhtmesse, see tekitab magnetvälja ja meil on telefonides magnetandurid. Just, gaussmeetri äpp. Kerige juhe pooliks, see liidab üksikeerdude magnetjõudu, võib-olla saab seda mõõta. Millega mõõta? Tehke endale väike dünamomeeter, see on ka loodusõpetuses tuntud töö. Kalibreerige dünamomeeter ära mingite raskustega, näiteks müntidega, mille massid või internetist järgi vaadata. Tegelikult meil seisavad köökides ja vannitubades tuhanded (väga tagasihoidlik hinnang) kaalud, mis on ka ise-enesest dünamomeetrid. Andke neilegi tööd. Pange nüüd mitu patareid jadamisi ja uurige mis saite. Jadamisi värki on palju seletatud, Raketi Juhan õpetab seda ka. Rööbiti ühendamine on justkui rääkimata. Noh insenerid, teooria kõigil õpitud, mis kasu on galvaanielementide rööbiti ühendamisest? Mis muutub patarei parameetrites, kui võtta vasknaela kõrvale tsingitu asemele puhas raud? Aga kui naelte asemel on plekitükid? Head suured plekitükid, nii et sidrunite asemel tuleb arbuusid käiku lasta. Kui lambi põlema saad, siis on kohe küsimus, kui kaua ta põleb ja millest see sõltub. Kas näiteks suurema kartuli patarei põletab lampi kauem või on parem võtta pikemad kruvid? Jämedamad kruvid?

Heaküll, arvatavasti ei saa kõik õpilased kõike teha, seega tuleb loobuda koolilabori kombest, et kõigil on kõik käepärast. Vaja teha rohkem töid, et igaüks saaks midagigi teha. Kui ikka üldse midagi teha ei saa või ei taha, tuleb hakata teoreetikuks. Seda on varemgi juhtunud, et kui seadmeid napib, raha põle, aeg lendab, hakatakse teoreetikuks. Kes katseid ei tee mingil põhjusel, võivad teiste tulemust kritiseerida. Jälle vana tõde, et kes oskab see teeb, kes ei oska, see õiendab ja arvustab. Muuseas, on üks haruldane tõug, kes küll ise ei pruugi teha, aga oskavad seletada, miks see ei tööta, või miks see just nii toimib. Neist saavad pärast õpetajad ja õpetajaid on meil peagi väga vaja. Andkem siis neile võimalus areneda.

Teoreetikud võiks (tegelikult kõik võiks) analüüsida teadusaateid ja -uudiseid. Näiteks kui Raketis on jutuks sidrunipatarei, siis video 15. sekundiks on juba öeldud, et tuleb teha võimas patarei. Aga mis on võimsus, sh patarei võimsus? Mis ühikutes võimsust mõõdetakse ja kas lõpuks mõõdetakse ära, kui võimas patarei on. Või jääb nii, et kell läks käima, ju siis oli võimas patarei?

2) Rube Goldbergi masin.

Neid ikka ehitatakse nüüd palju. Raketis on olnud ja Makerlabis on saanud teha, igasugu laagrites ja võistlustel. Tore tegemine, palju lusti tegemisest ja oh seda rõõmu, kui jooksebki lõpuni. Olen väga nende ehitamise poolt. Neid on muidugi rühmaga palju lahedam teha, kui kodus üksi nikerdada. Praegu ju kokkusaamine põlu all. Muidugi saab ka üksi või siis ühe pere lapsed ja miks mitte ka vanemad kõik ametisse panna.

Ehitamisega on tegelikult üks väike mure ka, mida olen kahjuks märganud mitugi korda praktiliste tööde juures, nii retsenseerimisel kui ka kaitsmisel. Üsna tavaline on, et hakatakse kohe tegema ja siis tuleb nagu tuleb, saab ju proovida töö käigus. Kui ei tule, on ikkagi võimalik kirja panna, et õppisme töö käigus nii palju. Jah, koolis ju õpitakse, seda muidugi. Kui me tahame insenere kasvatada, siis peaks püüdma ikka alustada arvutusest ja joonistest. Me ju tahame, et insenerid ütleksid, kas sild bussi kannab või maja püsti seisab, enne kui ehitama hakatakse. Päriselus ei kõlba nii, et hakkame peale, kui püsti ei seisa, siis õppisime sellest. Ses mõttes ma tahaks näha tiimi, kes teeb Rube Goldbergi masina joonise, arvutab välja, mis materjale ja kui palju vaja on. Siis teebki nendest materjalidest, mitte üks kirjaklamber rohkem ega vähem. Ei pruugi isegi väga keeruline masin olla, aga kui jookseb esimese prooviga, siis peaks küll miski auhinna saama.

Tööd on küll ja veel, eks ta keeruline ja kulukas tuleb, aga ei tasu olla nii äpu, et kohe – seda ei saa teha.