Kui pikk on Hiina keisri nina?

Hiinas, kui neil veel olid keisrid, ei tohtinud keegi keisrit näha. Meie kandis on nüüd igasugu asjade välja uurimiseks leiutatud selline võluvahend – küsitlus. Palju on taimetoitlasi või viinerisööjaid, kes kellega käib, kas sotsidel on toetust, kui palju jalgrattaga sõidetakse... Teeme küsitluse, saame teada. Hiina keisri nina pikkuse kohtagi võib teha küsitluse ja et saada täpne vastus, tuleks küsida hästi paljude, soovitavalt kõigi hiinlaste käest. Saame tulemuse, näiteks kaks tolli, aga kas see on vastus küsimusele? Mis see kaks tolli tegelikult on? Kuidas hinnata tulemust, kui keegi pole seda nina näinud?

Meie oma klassikud on öelnud, et kui teete küsitluse ja see on hea küsitlus, siis võib sellega midagi teada saada. Enamasti saab midagi teada nende kohta kellelt küsiti. Väga harva saab teada seda, mida küsiti. Kui tahad saada teada, mida küsid, peavad kõigepealt vastajad ise teadma näiteks seda, kui pikk on keisri nina. Isegi kui vastajad teavad seda, mida küsiti, ei vasta nad nii nagu on, vaid nii nagu nad arvavad olevat õige vastata. Sotsioloogidel on muidugi igasuguseid nippe, millega omakorda uurida uurimist. Nipid käivad selle kohata – kui on hea küsitlus, aga ikkagi ei aita saada vastust kuidas on või kui pikk on.

Hiina keisri nina küsitluse võiks tegelikult teha eestlastele. Kui on hästi küsitud, võiks midagi teada saada sellest, mis eestlased arvavad Hiinast, keisritest ja ninadest. Arvulise vastuse korral oleks ehk huvitav, kas eestlased arvavad tolle nina, mida keegi näinud ei ole, pikemaks või lühemaks kui hiinlased. Mis me selle teadmisega siis peale hakkaks? Kuidas me vastust tõlgendame, põhjendame, millega seostame?

Kõik see jutt tuli meelde muidugi selle pärast, et ma lugesin läbi õpilaste kriisiaja koolitöö küsitluse kokkuvõtte. Pani päris mõtlema, mida ma teada sain? Õpilased, tundub nii on olenemata kriisist, karantiinist või millest iganes, ikka endised. Mõned on rahul, mõned on vähem rahul. Mõni üksik pole kohe üldse rahul, aga sedagi vist mingite üskikasjade pärast.

Tõlgendusruumi on kohati ikka päris lahedalt. Olgu siis üks näide, et mitte üldsõnaliseks jääda:

Jätkuvalt ei pöördu ligikaudu kolmandik õpilastest praeguses olukorras abi küsimiseks õpetaja poole.

• Jätkuvalt –  see võib tähendada sama, mis eelmises küsitluses, aga võib ka olla, et jätkub see, mis tavalistel koolinädalatel. Otsustamaks, kas midagi on jätkuv, on vaja teada, kuidas enne oli.
• Kui öelda, et kolmandik ei pöördu küsimustega õpetaja poole, siis on ju nii, et tervelt kaks kolmandikku küsib õpetajalt abi. Miks me ei võiks seda niipidi vaadata? Teate ju küll juba tüütuks läinud pooltäis-pooltühja nalja.
• Eks see vist sõltub natuke teemast ja õppeainest, aga mulle tundub, et tavaliselt ei küsita niigi palju abi. Kus siis olukord seda kommet äkki muutma oleks pidanud?
• Pöörduda muidugi võib, aga tegelik küsimus on kas abi saadi.