Ma käisin täna matemaatika tunnis.

Kõigepealt suur aitäh Avele, kes mind lahkesti sisse lubas. Tund oli väga huvitav. Õpetaja Ave on väga asjalik, süsteemne, põhjalik, rahulik ja kannatlik. Parasjagu on selline aeg, et õppekorraldus on jälle muutunud, tulevad uued teemad ja just oli kokkuvõtte tegemise aeg. Seepärast läks esiteks natuke aega sissejuhatusele. Õpilased ikka küsivad, et mis neist A tähtedest saab, kas need lähevad lõpuhindes arvesse, kuidas kursus lõpeb, kas kodutööd tuleb ära saata. Kõik see sai vastuse ja minu meelest ei peaks küll mingeid probleeme olema. Muidugi mu elukogemus ütleb sedagi, et igas klassis on 3 kuni 5 õpilast, kes ei saa aru millest räägiti. Mõni ei kuula, mõni ei seosta kuuldut eluga, mõni tahab lihtsalt kiusu pärast näidata, et ta ei saa aru – ongi juba kolm täis. See ei ole seletamise viga, lihtsalt elu on selline.

Siis matemaatika! Esimene ja teine tuletis, hetkkiirus ja kiirendus. Ma läksin kohe vaatama, mis me füüsikas tegime. Lõimimine, saate aru. Ja ongi: 11.e – 24. september 2019 Kiirus ja kiirendus. OK, tuletist ei ole, aga muidu tuttav värk peaks olema. Väga rõõmustav hetk oli, kui küsimusele – mis on kiirenduse ühik, tuli päris kiire vastus – meetrit sekundi ruudu kohta. Panite tähele, matemaatika õpetajad ütlevad tavaliselt meetrit ruutsekundis või ruutsekundi kohta. Midagi on ka minu tunnist külge jäänud. Vähemalt ühele õpilasele. (Täiesti omavahel, ärge kellelegi rääkige, ma õpetasin neile septembris, et sisuliselt õige on m/s² lugeda – meetrit sekundis, igas sekundis. See selleks.) Tund läks edasi, tuli uus teema – puutuja. Mul on aastaid olnud see probleem, et kui ma ringjoone puutujat nimetan, siis ma ei saa aru, kas nad puutujatest juba midagi teavad või ei tea. Kui ma otse küsin, siis tekib tavaliselt segadus. Osa teevad suuri silmi, teised noogutavad targalt, nii et ma viimastel aastatel pole enam küsinud. Lihtsam on asi ära seletada, millega ma muidugi võin jälle matemaatikale teatava karuteene teha. Ülesanded läksid lõpupoole keerukamaks, kõik nagu peabki olema. Tund oli natuke liiga pikk, aga meie uue üks-päev-üks-aine süsteemiga on arusaadav, et ega siin õieti teisi valikuid polegi.
Õpilased küsisid. Tihtipeale on nii, et juba küsimise pealt hakkad ise aru saama, milles asi on. Seda juhtus ka õpilastel mitu korda. Üldiselt mulle tundub, et küsijad, nii nagu klassiruumiski, on ikka üks ja seesama väike seltskond. See ei vähenda muidugi küsimise väärtust, sest vastuse saavad ju ka need, kes ei jõudnud või ei tahtnud küsida.

Kokkuvõttes, oli väga tore kogemus. Õpilased tundusid olevat tublid. Väga hea, et sain seal käia.

Vähe sellest. Ma nägin ka päriselu kaamerasilmast. Piilusin 11.e-d, keda ma ammu näinud ei ole. Paljud olid kaamerata, kas nime või pildiga. Mõned mitte enda vaid lihtsalt suvalise pildiga. Pika tunni jooksul käisid neist, kellel oli liikuv pilt, mõned vahepeal ära. Osa ilmusid arvuti ette joogikruusiga. Ehee, kohvikruuside vihkajad! Ei oska öelda mida tegid need, kelle pilti ei näinud. Mikrofonid olid üldiselt kinni, kui midagi öelda polnud, aga paar tükki vestlesid nähtavalt kõrvalolijatega. Üks noormees vahetas riideid. Tõsi küll ta vahetas ainult särki, täpsemalt virtuaalset särgimustrit ja see oli päris hästi tehtud. Väga armas oli see, kuidas õpetaja oma kodust elu korraldas, ütles lastele, et nad ei karjuks või oma tuppa läheks. Ja-jah, meie kodud on videotundides päris palju näha ja kuulda. Tuleb meelde, et ühel hiljutisel videokoosolekul vaatas kõneleja äkki üle õla ja ütles kaamerasse – üks laps läks voodi alla, aga see ei ole minu laps.

Lõpuks. Sain veelkord kinnitust, et meie koolimatemaatika vaatab väga sügavalt iseenda sisse. See ei ole etteheide matemaatikale ega koolile. Ammugi ei ole see etteheide matemaatika õpetajale. Küllap see lihtsalt on nii ja ega see teiste õppeainetega nii väga teisiti pole. Võib-olla üks näide? Viskamise ülesandes kukkus asi, mida visati, lõpuks maha. Füüsikatunnis ma ajaks asja keeruliseks sellega, et keha (asi) on algul kõrgel nii-ja-nii mitu meetrit, siis tema kõrgus väheneb ja saab lõpuks meie valitud taustsüsteemis nulliks, st ta on maha kukkunud. Matemaatika õpetaja ütleb – ei, tegelikult on see funktsiooni 0-koht. Funktsiooni jaoks on see muidugi 0-koht, aga minu ja minu asja jaoks... Mis on tegelik? Tänases tunnis oli veel paki kukkumise ülesanne ja bakterite paljunemise ülesanne. Oli muidugi ka 14-nda astme võrrand.