Vahepala

Tartus on nüüd Delta ja seal oli trendipäev. Aeg on olnud eriline ja on osalt ikka veel eriline, seepärast jutud teadagi millest. Kriisiblogi algas mul koolimajade sulgemisest ja paari kuuga olen end haridusküsimustega üsna umbsõlme keerutanud. Märganud, et trendipäeval on haridusteema kõvasti sees, tegin oma kodukontori kolmandas nurgas akna lahti ja kuulasin mõned diskussioonid ära. Reklaamiüritus, seda muidugi. Mõnigi tuntud tegelane ajab oma vana joru ja mängib, et on maailma naba, st enne teda elasid kõik metsas seene all. Oli ka neid esinemisi, kus oma ärihuvid ja ühiskonna (sh laste ja noorte) huvid põimusid väga huvitavalt. Jagasin trendipäeva linki umbes kümnele inimesele ja märksõnad, mis on kirjavahetusest läbi käisid on järgmised: tekkib igasuguseid tundeid ja mõtteid; jutud juttudeks, Delta paistab küll äge; nahast välja pugemine, et olla popid ja noortepärased; pime enesekiitmine; „vana“ põhjamine igal võimalikul juhul. Üldiselt mulle diskussioon (Aune Valk, Raul Eametes, Erkki Leego – 7:02:45) siiski meeldis nii palju, et kuulasin järgmisel päeval mõnda kohta teist korda veel ja sain kinnitust mitmele mõttele, mis varasemates postitustes juba kirjas. Mis mul veel lisada on? Mõned minu väga isiklikud huvikohad:

*** Õppeprorektor ütleb, et kui kriisiaeg algas, siis nii nagu koolides, nii ka ülikoolis pingutati distantsilt õpetamisega üle. Küllap see on õige ja ka esimesed uuringud on seda kinnitanud. Asi oli ilmselt ka selles, et kui kõik õpetajad ja professorid korraga püüavad uude olukorda sisse elada, siis see ongi mõnda aega üks pöörane proovimine, õppurile ehmatav ja koormav. Võin uhkustada (pime enesekiitmine), et mõtlesin sellele juba 13. märtsil ja pidasin plaani, kuidas õpilaste ja iseenda ülekoormamist vältida. Julgen tõesti diskussioonist läbi käinud nippi soovitada. Tehke lühike nimekiri vahenditest, mida kasutate ja jääge selle juurde. Muutke ainult seda, mis tõesti ei toimi. Oh-kui-lahe asjad pange järgmise või ülejärgmise õppeaasta plaani.

*** Akadeemiline vabadus tuleb jutuks. Kriisis oodatakse, et keegi „seal üleval“ teeks kiireid ja selgeid otsuseid, aga ülikool on alati tahtnud, et õppejõud teeksid oma otsused ise. Noh, mitte päris alati, aga põhimõtteliselt jah, nii see peaks olema. Tahaks loota, et kriisiaja kommetega ära ei harjuta ja akadeemilist vabadust peetakse aus. Samuti koolis. Meie õpetajate autonoomia on tegelikult väga suur ja õpetajad võiksid ennast rohkem usaldada. Siis usaldatakse ka neid.

*** Ülikool kavandab uuringut, et juba sügiseks öelda, kuidas tegelikult hakkama saadi. Väidetavalt on seda juba küsitud tudengitelt tavalise tagasiside hulgas ja andmeid kogutud. Väga hea! Tahaks nüüd kuulda, kes koolis sedasama küsib. Tegelikult on see päris suur teema. Ülikool on üks, isegi kõik ülikoolid kokku on üsna sama asi. Koolid on väga erinevad ja neid on palju. Kooliaeg on väga pikk, me ei saa alklassides ja gümnaasiumis teha sama küsitlust. Esimestel kriisinädalatel oli päris huvitav mõne küsitluse kokkuvõtet lugeda. Praeguseks on ilmselgelt kõigil võhm väljas ja vist mõjub ka ootus – „saaks juba kord läbi ja tagasi normaalsusse“.

*** Ülikoolil on plaan, kuidas korraldada distantseksameid kontrollitud keskkonnas. Väga hea, tahaks sellest rohkem kuulda. Eks me ole nüüd kõik neid viktoriine-küsitlusi-teste teinud. Eksamid jäid küll osalt ära ja mingil määral toimuvad ikka paberi ja „musta või sinise pasta- või tindipliiatsiga“. Gümnaasiumikatsed käisid seekord e-ga. Küsimused on juba kõlanud, ootame siis vastuseid.

*** Digiarengu juht räägib oma kogemusest:

„Võib öelda, et onlainsuhtlus oma tudengitega toimub kõige paremini, kui neid on umbes viis kuni kuus tükki. Niipea kui neid on üle kümne, üle kahekümne, siis nagu öeldud – passiivne aktiivsus, see et nad istuvad seal ekraani taga. Küsid küsimuse, siis loed viis sekundit, kas vastab keegi. Kõik arvavad, et keegi teine vastab...“

Vähem õpilasi oleks muidugi hea ja mitte ainult veebinaris. Saaks igasugu suhtlusnippe ja pööratud klassiruume korraldada. Paraku on koolis nii, et õpetad klassi, mis on sulle antud ja seal peab olema 36 õpilast. Tuleb meelde, et ühel koolituspäeval küsiti, mis võiks meie probleeme lahendada. Ei mäleta, mis probleemid parasjagu päevakorras olid, aga tundus hea mõte töötada väiksemate klassidega, mida ma ka ütlesin. Nii küsija kui ka publiku suhtumine oli – väga hea, kas tegelikult ka mõni ettepanek on? Võib-olla saab ülikoolis rääkida, et teeme seminari kuuele tudengile. Koolis võib mõnikord olla küll väiksemaid klasse või rühmi (keeleõpe, vabaained, mõned praktikumid, pole piisavalt õpilasi vms), aga kui vähegi võimalik, siis on klassis 36 õpilast. OK, mõni puudub, siis kohal umbes 30, olgu onlainis või koolimajas. Ei tea, miks nii?

*** Räägitakse sellest, et kriisiajal nihkus vastutus rohkem õppijale. Segane lugu, ei saa aru, kas see on hea või halb. Enamasti jääb hääletoonist, kehakeelest ja kontekstist tunne, et eriti ei tahaks seda vastutuse nihkumist lubada. Ma saan aru, et kui väikesed lapsed tulevad kooli, siis nad veel ei oska ega jaksa õppimise vastutust kanda. Lõpetajad peaksid selleks küll valmis olema. Kas ülikool ei tahagi, et õppijad ise õppe eest vastutaks? Millal on õige aeg hakata inimestele iseseisvust, enesekindlust ja hakkamasaamist õpetama?

*** Professor Eamets on lihtsalt tore ja tal on alati selliseid veidi piiripealseid ideid. Võttes ainut ühe näite – mäletan, et TEDxTartu 2010 kõnes ta tegi ettepaneku lõpetada Eestis sularaha kasutamine, näiteks koos euro tulekuga. Päris nii see ei läinud, aga lehed kirjutasid ja lustakaid vaidlusi oli hulgem. Nüüd on tal mõte, et haridusse, eriti kõrgharidusse tuleks hakata suhtuma teisiti. Magistrikraadi võiks saada jupikaupa, näiteks kolme- või kuuekuuliste õppeperioodidena õppides. See on küll rohkem ülikoolide teema, aga tegelikult ei pääse ka koolid muutuste eest pakku mitte kuidagi.

*** Minu jaoks uus termin kõlas samuti Eametsa sissejuhatuses – aktiivne passiivsus. Muidugi ei ole aktiivne passiivsus ise sündinud sest kriisist. See lihtsalt paistab veebitundides ja -seminarides selgemalt välja. Suures klassis on aktiivpassiivseid jalaga segada. Vähe sellest, õpetajad tulevad koosolekule (või kogunevad kodukontorites Google Meet'i pidama) ja rakendavad seda päris edukalt. Olen isegi teinud.

Eks me näe.