Mis loodus teeb, kuni meie kodus istume?

Meil siin tülitsevad linavästrikud õuemurul ja põõsastes. Sel aastal pole nad veel avastanud, et võib auto küljepeeglites iseenda peegelpildiga kakelda. Haned on ilmunud põllule ja kaks kurge nagu ikka. Kuldnokk laias traadil ja tegi igasugu hääli, nagu tal kombeks on. Öeldakse, et lindude kevadine hõiskamine on vähemaks jäänud, kui pool sajandit tagasi. Võib olla küll, ega mina kuulmise järgi vahet ei tee. Õhtu oli pilvine, aga öösel läks äkki selgeks ja nägin põhjataevas ühe meteoori ka ära. Tõsi, lubatud lüriidi kohta oli tal täitsa vale suund. Lüriidid ei hooli meie viirustest ja karantiinidest sugugi. Kõlab see jutt meie jaoks ju tavaliselt, aga maailmas on miljoneid inimesi, kes ei oska sellist luksust uneski näha.

Viirus võttis meie rähklemisel hoogu maha. Juba nädalaga hakkasid ilmuma pildid ootamatutest loodusnähtustest. Esimesena jäi silma uudis Veneetsia kanalite puhastunud vest. Keegi oli isegi kalu pildistanud ja väidetavalt ei ole seal mitukümmend aastat keegi kala näinud. Oli nende kalade ja delfiinidega mis oli, varsti hakkasid tulema puhastuva õhu teated. India suurlinnadest jagasid inimesed oma üllatust, et korteriaknast paistavad Himaalaja mäed. Kes oleks võinud arvata? Järgmiseks, mis edasi saab, kas aasta pärast on need vaated ainult jutt lapselastele rääkida? Võib-olla nüüd, kus Indias on taibatud, et õhk võibki olla lihtsalt hingatav, võetakse midagi ette.

Vaevalt. Teadlaste jutt on lühike ja selge. See on tõesti lühike, arvutitekstina napilt üle lehekülje, aga kes sedagi ei viitsi lugeda, siis põhiline mahub ka ühte lõiku:

„Keskkond ja vähemuste kaitse on kaks valdkonda, mis kriisiaegadel esimesena üle parda visatakse. Ei sõjad, majanduslangus ega ränk vaesus ole loodusele kasu toonud. Keerulistel aegadel solberdavad saastajad ja korruptandid sogases vees, kasutades järelevalve nõrgenemist ressursside kühveldamiseks.“

Hakkasin suvel uuesti lugema prügihunnikust leitud klassikalist raamatut. Öeldakse, et see muutis maailma, aga kahjuks on seda siiski tänapäeval natuke raske lugeda. Ostsin NG ajakirja, esimest korda on tegu peegelköitega. Mõlemad kaaned on esiküljed, väga mõtlemapanev.

Optimismi ja lootust püüdsin ka füüsikaõpetajates äratada koolivaheaja sissejuhatuseks. Ärge nina norgu laske ja otsime ikka ka halvast head, millest kinni hoida.