Jala Riiga, rahvajutt või tegigi nii?

Aastaid, aastaid tagasi käis üks tuttav memm lapselapsega Toomel aega veetmas. Kristjan Jaak oli üsna värskelt pronksi valatud ja kuju on ju üsna muljetavaldav. Selle Riiga kõndimise jutu peale küsis poiss – miks ta ei hääletanud? Sellest küsimusest on palju lusti olnud, mul praegugi rõõmus meel seda meenutades. Kuid siiski, kust me teame, et ta ei hääletanud. Mina arvan küll, et hääletas igal võimalikul juhul ja vast ka mõnel võimatul. Liiklus oli vast hõredavõitu, seepäras kulus ikka saapaid ka kõvasti.

Veidi vähem aastaid tagasi püüdsin juurutada kommet, et käime sünnipäeval (st emakeelepäeval) õhtupoole pärast kooli- või tööpäeva Kristjan Jaagu juurest läbi. Ükskord, kui juhtus olema kenakene kevadilm ja natuke rohkem rahvast, pidas tuttav kirjandusõpetaja sealsamas väga ägeda kõne. Kristjan Jaagust ei ole ju väga palju teadagi, suri noorelt ja eluajal kuulsaks ei saanud. Isegi nii, et ei avaldatud mitte ainustki ta luuletust. Kuigi „kas siis selle maa keel...“ on igale eestlasele armas, on ehk olulisemgi, et ta oli meie esimene eurooplane. Õpetaja, kes seda tookord ütles, on nüüd juba lahkunud ja mulle tundub, et talle oleks meeldinud, kui mäletan teda kohvitassiga, kindlasti alustassi ja lusikaga, terrassil istumas. Seepärast lõpetuseks väidetavalt saksa keelest tõlgitud read:

Kui minust ükskord kuulukse: "Ta elas ammu!" —

Siis püha laulupikse heidan teie hinge,

Mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja.