Tööpäeva lõpuks väike jalutuskäik

Libedate teede tõttu jalutamine eluohtlik, aga ma teadsin seda, olin varustatud ja valmis. Algul oli mõte minna botaanikaaeda vaatama, kas mäletan õigesti, aga kuna internet ei kinnitanud, siis läksin kindla peale ülikooli kalmistule seal Raadi taganurgas.

Liidia Poska-Teiss oli esimene eestlasest naisteadusdoktor. Vikipeediast jah, aga just nii see oli ja on. Ta suri küll kaks aastat enne, kui mina sündisin, aga minu vanemad tundsid teda hästi. Nagu tema ajal kombeks, elu oli kirju. Õppis ja töötas Peterburis, tuli õigel aja Eestisse tagasi, kus triivis läbi sõdade ja erinevate võimude, õpetades ning teadust tehes. Bioloogina sai päris kõvasti pihta lõssenkode-lepešinskajatega, aga kolleegid ja üliõpilased nihverdasid ta siiski välja. See on omaette dramaatiline lugu, aga jääb veel oma aega ootama. Vanemas eas olevat ta olnud väsinud ja päris depressiivne, kui nägi mismoodi bioloogia maailmas edasi kihutab, aga eesrindlik nõukogude teadus ei jõua isegi sabas sörkida.

Jaan Poska oli tema lell. Arvatakse, et Poska oligi see, kes ta Peterburist õigel ajal tagasi tõi. Kae diplomaati.