Karjäärimudeli koosolek

Eile oli pikk-pikk koosolek. Eks olme ju kõik kuulnud, kuidas karjäärimudel on üks osa reformidest, mis peaks päästma eesti hariduse, andma õpetajatele perspektiivi, väärikuse, lõpetama streigid ja tülitsemise või mida iganes.

Reformid ei too üldiselt mingit tulu, see on üks kallis asi. Reformima peaks siis, kui on vähemalt lootus, et tulevikus, nö pikas perspektiivis läheb sellest paremaks. Aga seda peaks ikka enne arvutama, niisama loota pole mõtet.

Näiteks haldusreform, mis tehti selleks, et omavalitsused oleks pikas perspektiivis tugevad, võimekad, iseseisvad ja pakuksid jätkusuutlikult vajalikke teenuseid. Sellesse maeti hirmus raha, tülitseti, kaeveldi, tiriti tekke enda peale ja teistel tõmmati vaipu jalge alt. Praegu loeme juba paar aastat uudiseid, kuidas nüüd siis võimekad omavalitsused hoiavad kokku, kärbivad ja sulgevad. Osa tulevad sellega kuidagi välja, aga mõni kõõlub ikka pankrotikuristiku serval. Nojah, eks elu on ikka raske ka olnud – koroona, inflatsioon, sõda. Võib olla peab siis vaatama veel pikemat perspektiivi.

Aga karjäärimudel, mille koosolek eile toimus, on sellises seisus, mida keegi enam sõnul seletata ega kirjas kirjeldada ei suuda. Minister kirjutab selle peagi alla ja saab vähemalt ühe asja läbirääkimistel lauale panna kui tehtud teo.