Streigiküünalde süütamise lõpp läheneb

Vaevalt, et kolleegid annavad mulle andeks, kui ma igasugu tegelastele, olgu nad nii ägedad või tähtsad kui tahes, küünlaid süütan, aga Hugo Treffneri ära unustan. Juhtus ka nii, et kooli aastapäeval ei jõudnud ei kalmistule ega kuju juurde, nii et olgu see siis nüüd tehtud. Sellega võikski lõpetada, aga tegelikult mul on veel kaks küünalt varuks ja ehkki ma ise lähen küll homme hommikul tundi, streik käib edasi. Nii et pigem ei ole midagi veel läbi. Kõik kestab edasi... 

Siia oleks tore panna mõni tore lugu või legend Hugost endast, aga õnneks või kahjuks on ta Maurusena nii põhjalikult läbi kirjutatud, et mis ma oskan.

Jäin kalmistul büstiga tõtt vahtides mõtlema, et kuidas Hugo Treffener suhtus streikimisse? Suurem streikimise aeg Vene impeeriumis ja ka Eestimaal jäi tema jaoks ehk natuke hiljaks. Ega me sedagi tea, kas ta noore ja käremeelsena, nagu elulood üksmeelselt kirjeldavad, oleks streike toetanud. Olen küll üsna kindel, et õpetajate streik oleks talle täiesti mõistetamatu tundunud. Nagu paljud asjad, mis meile täitsa tavalised. Jätkusuutlik karjäärimudel, LÄBIVAD SUURTÄHED või midagi sarnast.