Kuhu minna?

Foreselius trügib uuesti pildile. Mitte Bengti enda ja tema seminari kaudu, vaid sellega, et täna kõneles Vikerraadios üks Forseliuse Kooli õpetaja. Ohoo, see on ju füüsikaõpetaja Peeter, minu ametikaaslane ja endine töökaaslane. Ta käis hiljuti Taanimaal koolieluga tutvumas ja räägib sellest ka, aga praegusel ajal muidugi mitte ainut sellest, vaid rohkem ikka koolielust Eestimaal. Ma olen tema jutuga nõus. Peaaegu kõigega nõus, mis minusuguse korral ei ole kuigi tavaline.

Streigipäeva küünla panin täna ühele teisele Peetrile.

Kui ma olin keskkoolis, siis räägiti Tartus sellist juttu, et Peeter Põld olevat istutanud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumi värava taha teispoole tänavat noore jalaka tagurpidi, juured püsti. Olevat siis öelnud, et kui see kasvama läheb, siis saab eestikeelsest haridusest asja. Mingi puu leinavorm seal tõesti kasvas ja eestikeelsest haridusest oli asja saanud. Puu kuivas küll umbes sajandivahetuse paiku ära, aga haridus on siiski alles ja ka eesti keeles siiamaani. Peeter Põllust tol ajal eriti ei räägitud. 1978. aastal oli tema 100. sünniaastapäev. Tundub, et ajakirjanduses mitte ridagi.

Jah, see puu seal kasvas ja ma tõesti ei tea, kas see oli jalakas. Kogu lugu on tõenäoliselt väljamõeldis, legend kui soovite. Aga kuulge, mõelge korraks, kes on täna Eestis selline koolijuht, rektor, riigimees ja haridustegelane, kelle kohta 100 aasta pärast nii äge lugu välja mõeldakse?