Seekord tuli matkata Raadile

Jaan Sarv peaks olema eestikeelsele haridusele ülemiku maskott. Läinud sajandi algul, kui asutati esimene eestikeelne gümnaasium, siis natuke hiljem sündis Eesti Wabariik ja esimene eestikeelne ülikool, kõlasid hariduselus tänapäevalgi tuttavad argumendid. Eesti keel on võimatu ära õppida. Andke ikka veidi aega üleminekuks. Pole ju kellelgi head plaani, kuidas seda üleminekut teoks teha. See läheb nii kalliks, kõik need dokumendid ja materjalid ja juhendid ümber panna keelde, kus pole paljude asjade jaoks sõnugi. Kõrgharidus ja teadus on ikka hoopis keerulisem teema, seal on vaja, et keel areneks ja kasvaks sajandite jooksul kultuurkeele tasemeni. Kas tasub üldse sellise imetillukese rahva keele pärast pingutada, kui riigil endalgi siin suurriikide madinas pikka pidu ei ole. Nu-nu.

Jaan Sarve ja tema tegemiste kohta kirjutasin juba aastad tagasi lühikese loo füüsika õpetajaraamatusse. Eesti keeles. Seal on ka üks tema kuulsatest näidisküsimustest. Keha pärissiledal viltupinnal.  

Ei leidnud üles, kas Jaan Sarvele on mälestusmärk püstitatud või on vähemalt tahvel kodumaja seinal. Tegelikult peaks olema nii üks kui ka teine. Hauakivi on küll kindlasti olemas, küünal süütamata ei jäänud.