Tõsine asi!

Olgu asi kui tõsine tahes, maailm lustib ikka. Ettevaatust, faktid kontrollimata.

Ma olen videokohtumistel käinud väga vähe ja olen sellega rahul. Maailm teeb just praegu videokonverentse ja -kõnesid miljonite kaupa. Kooliõpetajad on justkui kogemata sattunud piiluma õpilaste kodudesse, mis on uudishimulikule inimesele päris lahe ja avardab kahtlemata maailmapilti.

Maailmauudised ütlevad, et õpilased käituvad distantsõppel teisiti kui koolimajas. Hommikuäratuse rutiinid, kooliriided ja koolitee panevad õpilased koolipäevaks valmis. Kell heliseb, tehakse koolinägu ette, hakatakse koolikeeles ja koolihäälega rääkima, korjatakse kotist välja tavad ja eelarvamused. Ollakse tunni-vahetunni rütmis. Kui heliseb viimane kell ja koolimaja uks läheb klõpsuga kinni, lastakse koolipingest õhk välja. Kas ollakse siis mina või võetakse lihtsalt teised kostüümid, teised maskid ette... Ja-jah, maskid ette. Ega see õpetajatega teisiti ei ole. Ka meie elame hommikul kooli poole liikudes oma rolli sisse ja pärast tunde sellest jälle välja.

Kuidas meil siis praegu läheb? On kuulda, et paljud õpilased, eriti nooremas astmes, on kodus kaamera ees üldiselt viisakamad ja rahulikumad. Koolis, klassides ja koridorides on võimalik vaadata üle õla ja kui parasjagu keegi väga tähele ei pane, teha mingi loll nali, öelda vaikse häälega teistele mõni rumal sõna. Kool on ühiskonna harjutusväli, seal proovitakse kõik ära. Kaamera ees on natuke kahtlane. Sa ei tea ikka täpselt, kes teises otsas peale otse kaamerasse vaataja veel kuulamas on. Kõik mis ütled, läheb kuhugi masinasse, kõlab serverikappides vastu ja äkki isegi jääb alles mingil moel. See on veidi hirmutav. Üks anonüümne briti koolitüdruk ütles, et koolis suhtuti temasse halvasti ja narriti, koduõppel on kaaslased nii rahulikud ja sõbralikud.

Mida õpetajad on märganud. Juhtub koledaid ja veidi vähem koledaid asju. Kraamimata toad, kus must pesu vedeleb toolidel ja diivanitel, väike õde korjab üles põrandale kukkunud koogi ja sööb selle ära, tühjad  viinapudelid, püksata vanaisa kõnnib tagaplaanil edasi-tagasi. Liigub kuulujutte, et Hiinas ja Soomes on koolid saatnud kodustele kirju – olge nii kenad, pange ennast riidesse, kui laps on parasjagu videotunnis või veel parem, püsige teises toas. Kui keegi nüüd tsiviliseeritud ja haritud Soome nimetamise peale kulmu kergitas, siis meenutage Soome elustiilisõna. Väga nunnusid jutte on sellest, kuidas õpetajad on sõbrunenud pere lemmikloomadega. Teete videotunni iga päev ühel ajal ja kui pilt ette tuleb, istub seal koer, kes on teid omaks võtnud ja juba varahommikust saadik oodanud. Nutikad õpilased on võtnud eeskuju telesaadete taustaga trikitamisest ja ilmuvad tundi iga päev uuest kohast. Kord on taustal suurlinna tuled paistmas pilvelõhkuja ülakorruselt, siis päikseline liivarand palmidega, tormine meri, vulkaanipurse. Õpetajad ja õpilasi on videokanalites nii palju, et puht statistiliselt peab vahest juhtuma igasugu asju. Midagi kukub ümber, läheb põlema, voolab laiali. Kui see kestma jääb, on ainult aja küsimus, kui keegi kaamera ees mingil moel hätta jääb, haigestub, võib isegi surra. Teiselt poolt, kindlasti on juba praegu mitu kooliõpetajat lapsevanemasse armunud. Mis draama sellest veel välja võib kasvada? Varsti kirjutatakse koduõppest raamat ja tehakse seriaal.

Ja veel, õpilased vaatvad kindlasti sellestsamast ootamatult laienenud lukuaugust meie kodusesse palju suurema huviga, jätavad meelde, saavad kõigest valesti aru ja võimendavad seda omavahel arutades. Aga äkki nad saavad hoopis õigesti aru, saavadki midagi päriselt teada oma õpside päriselust.

Kodukontoris võib kuulsaks saada. Paljud mäletavad kindlasti seda BBC intervjuud, mis üle maailma levis ja meedias kaaderhaaval lahti seletati. Pere sai kuulsaks ja käis saadetes seletamas, mis juhtus. No mis siis juhtus, tavaline värk ja väga armas pere.

Püüan üldiselt meemide vahtimisest ja levitamisest hoiduda. See on üsna lihtne, mul pole neid feisspukke ja värke, mis seda vahtu kohale uhavad. Siiski, äkki ma selle ühe panen, sest paljud lapsed ei tunne ennast vanematega tööl olles hästi. Kui te töötate kodus, võiks sellelegi mõelda. Eriti väike laps ja koer saavad töö juurde käivast hääletoonist, imelikest liigutustest ja lõhnast aru, et asi ei ole õige, pigem on ohtlik.