Kokkuvõte I – iseenesest ei tule midagi

Kriisiblogi esimestes postitustes oli lootusrikkaid vihjeid. Katsume sest olukorrast üles leida, mis tasuks kaasa tassida, kui elu jälle normaliseerub. Mis see normaliseerumine on? Ilmus Madis Vasseri artikkel. Nii ta ütleb ja tsiteerib:

Kõlab jaburalt, et praegune süsteem on kokku kukkumas sellepärast, et inimesed ostavad vaid seda, mida neil päriselt vaja on.

Kõige keerulisem on lihtsalt mitte libiseda tagasi vanadesse harjumustesse.

Tegelikult on vist õigus hoopis filosoofidel ja majandusteadlastel. Kriis oli liiga lühike, et midagi muuta. Kõlab jaburalt, aga süsteem normaliseerub, võib-olla väikeste muutustega, aga kindlasti eriti normaalselt. Lasemegi hea kriisi raisku minna ja pärast imestame, kuidas mõni kaval ärimees või osav poliitik oskas jälle kriisist kõik kasuliku oma kõhu alla kokku kraapida. Äkki arutaks ja otsustaks midagigi, olgu perekonnas, kollektiivis või kogukonnas? Iseenesest tuleb ainult libisemine vanadesse harjumustesse.

Üks esimesi küsimusi, mis kriisiblogis mustandiks jäi – kas me saame nüüd lahti haigena tööl käimisest? Kõik on haigena tööl käinud, miks? Me usume, et peab olema tubli ja oma asjadega ise hakkama saama. Kuidas ma jätan õpilased ja panen kolleegidele veel asendamise vaeva? Ei ole mul hädad nii suured. Eile oli palavik, täna vist eriti ei ole, nohu on ka juba hakanud taanduma. Lähen teen need need paar-kolm päeva ära. Pühapäeval magan välja ja ongi jälle kõik hästi. Tuleb tuttav ette? Tundide asendamisest võiks me selle kevade kogemusega küll lahti saada.