Reverberatsioon

On jah selliseid teemasid, mis küll lõpetatud, aga kajavad pikalt järele. Nüüd on meil siis saadaval kaua tehtud kaunikene – karjäärimudel¹. Õieti ei ole see vist veel valmis, aga kuulu järgi on ministeerium võtnud kõik teadmised ja arvamised kokku ja eile pidanuks olema selle läbiarutamine. Ma mõtlen, et hädasti on vaja viiskat vabandust, et sellest üha suuremaks kasvavast bürokraatia lumepallist eemale hoida. Muidugi, lustiline oleks rakendada kogu oma missioonitunde varu selle teenistusse, et... Ja võidelda lõpuni, olgu see lõpp milline tahes.

Richard Feynman räägib ühes oma elulooraamatus pikemalt sellest, kuidas ta läks Washingtoni, et lahendada oma kodumaa heaks raskel hetkel üks keeruline küsimus. Ta oli eluaeg lõpunivõitleja, aga ses raamatus on üks lühike kõrvlepõige, kus ta loobub, annab alla, kui soovite. Vist ikka ei ei pea alati ja igas asjas lõpuni...

Keegi töötajatest tõi mulle midagi alla kirjutada. Kirjas oli, et mu kulud on niipalju ja naapalju, aga tegelikult olid mu kulud suuremad. Mina ütlesin: „Pole ju see summa, mis mul tegelikult kulus.“ Tüüp ütles: „Jah mu härra, ma tean, teil on lubatud päevas hotellile ja toidule kulutada ainult kuni 75 dollarit.“ „Miks te siis panite mind hotelli, kus öö maksab 80 või 90 dollarit ja annate mulle ainult 75 dollarit päevas?“ „Jah, olen nõus, see on väga halb, aga nii see asi käib!“

Mõtlesin Rogersi pakkumisele panna mind „heasse hotelli“. Kas ta mõtleski sellega, et see läheb mulle rohkem maksma? Kui teil palutakse valitsusele kuude kaupa aega ja vaeva panustada (ja te kaotate raha, mille oleksite võinud teenida mõnd ettevõtet nõustades), peaks valitsus seda veidi rohkem hindama, mitte kulude kinnimaksmiselt kokku hoidama. Ma ei üritagi valituse arvelt teenida, aga ma ei taha ka raha kaotada! Ütlesin: „Ma ei kirjuta sellele alla.“

Härra Rogers tuli ja lubas, et ajab asja korda, nii et ma ikka kirjutasin paberile alla. Ma tõesti arvan, et hr Rogers püüdis asja parandada, aga ei saanud hakkama. Mõtlesin võidelda lõpuni, aga siis mõistsin, et see on võimatu. Kui mulle oleks makstud tegelike kulude eest, siis loomulikult tulnuks maksta kõigile komisjoni liikmetele. Sellest poleks midagi, kuid siis olnuks see ainuke komisjon, kellele maksti tegelikud kulud ja üsna pea oleks sõna levinud. New Yorgis öeldakse: „Linnavalitsusega ei saa võidelda,“ tähendab: „See on võimatu.“

Seekord oli tegu veel pagana palju suuremaga kui linnavalitsus. 75-dollarine päev on Ameerika Ühendriikide seadus! Võib-olla oleks olnud lõbus lõpuni võidelda, aga ju ma olin väsinud. Pole ka enam esimeses nooruses, nii et lihtsalt loobusin. Keegi rääkis, et kuulu järgi teenivad volinikud 1000 dollarit päevas. Tõde on see, et meie valitsus ei maksa isegi kulusid kinni.

---

1. Kaua tehtud kaunikene. Nii öeldakse, aga siin on see muidugi hüperbool. Kuna tähtaegu ei ole või ei ole teada, siis mõni asi pidavat võtma paar aastat, samas teises kohas küsitakse arvamust paari päevaga (reede õhtust esmaspäeva hommikuni) ja isegi sama päeva õhtuks. Kaunidust? Ilu on vaataja silmis.