Kuidas streik halvab ühiskonna sidususe ja langetab momentaanselt konkurentsivõimet

Loen raamatut „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“. Just nii ongi, Bill Bryson, justkui ameeriklane, aga elanud vaheldumisi siin ja seal, kirjeldab oma erinevaid liikumisi, kogemusi, kohtumisi, tööd jne sel väiksel suure nimega saarel. On pakkuda ka veidi seda kuulsat töövaidluste aega.

Wappingis jalutamine oli töövaidluse ajal ohtlik. Linnaosa pubid ja kohvikud näisid olevat täis pahuraid trükitöölisi ja neid külastavate poolehoidjate delegatsioone – mingil põhjusel kardeti iseäranis Šoti kaevureid –, kes oleksid rõõmuga hädisel ajakirjanikul käed-jalad otsast tirinud, et neid siis järgmisel õhtusel marsil tõrvikutena kasutada. Ühele Wappingist eemal asuvas pubis endiste trükitöölistega kohtunud ajakirjanikule löödi klaas näkku ja minu mäletamist mööda sai ta peaaegu surma, või siis vähemalt ei valmistanud ülejäänud õhtu talle erilist rõõmu.

Paik oli nii ebaturvaline, eeskätt pärast pimeduse saabumist, et politsei ei lasknud meid sageli, eriti õhtutel, mil leidsid aset suuremat sorti demonstratsioonid, enne varaseid hommikutunde välja. Kuna me ei teadnud iialgi, millal meid minema lastakse, võtsime autodega rivvi ja istusime seejärel tundide kaupa tarretava külma käes. Mingil hetkel kella üheteistkümne ja poole kahe vahel öösel, kui oluline osa kisavast rahvahulgast oli tagasi löödud või vanglasse lohistatud või lihtsalt koju läinud, löödi väravad valla ja News Internationali suur veokipark kihutas mürinal mööda kaldteed alla, välja The Highwayle, kus neid võttis vastu kohale jäänud vihase rahvamassi korraldatud telliste ja põrkepiirete turmtuli. Meie, ülejäänud, saime samal ajal korralduse kiiresti kolonnis läbi Wappingi tagahoovide välja sõita ja hoonetest ohutusse kaugusse jõudmise järel laiali minna. Selline lähenemine toimis päris mitu ööd edukalt, kuni ühel õhtul saadeti meid teele täpselt pubide sulgemise ajal. Sellal kui meie mööda mingit pimedat ja kitsast tänavat kulgesime, astusid äkki varjude vahelt välja inimesed, kes peksid jalaga autouksi ja haarasid kinni kõigest, mis kätte jäi.

See on Margaret Thatcheri töövaidluste, streikide ja demonstratsioonide käes vaevlev Inglismaa. Kas on kohane seda võrrelda tänapäevase Eestiga, näiteks üleeilse Tartu kõnekoosolekuga? Või on see ikka lihtsalt kurb?