Kokkuvõte III – lipsuga või lipsuta?

Oleme nüüd pea kõik harjutanud videos olema. Juba 10-15 aastat tagasi saabus meile välismaalt mõte, et nüüd vaja tunde salvestada ja õpilastele jagada. Youtube ning telefoni videokaamera oli just sündimas ja õpetajad olid üldiselt videotundide vastu. Läks aega ning polegi nagu väga hull teha ja salvestada tundi elutoadiivanilt või katsetada köögilaual. Eriolukord lõpeb ja umbusklik suhtumine salvestatud või otseülekandes tundidesse ei tulegi tagasi. Ei tea, kas see kõik ongi väga oluline, aga kriisiaeg on jätnud kodutööks huvitavaid küsimusi. Eks saame näha.

Nii mõnigi, kes tööl alati korrektselt riietub ja soliidset joont hoiab, vahetas selle virtuaalsel koosolekul koduse hoiaku vastu. Muidu väga korralikud inimesed hilinevad videokoosolekule (tõsi, paljud hilinevad ka tavakoosolekule) ja kui pildile ilmuvad, on neil jogurtipurk käes ja lusikas suus. Kõnepruuk muutub lahedalt koduseks. Kui jälle kokku tullakse, on neil siis jälle kõik triigitud, kammitud ja lipsud ees, soengud peas?

Videos suhtlemine annab teatud vabadusi. Algul tundus see külajutt, aga peagi leidsin ka enda käitumisest selle üles. Ühel pikaks lohisenud koosolekul tegin mina igastahes süüa ja pesin nõud ära. Kui see oleks olnud tavaline kokkusaamine, oleks ilmselt pidanud Tallinna sõitma. Kes siis süüa oleks teinud? Küllap jäänuks see üldse ära. Üldisemalt võttes, kui palju kütust jäi põletamata, raha ja aega kulutamata kõigile koosolekutele kohalemineku ärajäämisega? Äkki ikka ei ei laseks seda normaalseks tagasi pöörata?

Kaamerat saab keerata, taustapilti saab vahetada, võib end isegi välja lülitada ehk minna üle aktiivsele passiivsusele. Esimesel kodunädalal tegin pildi oma kodukontori kööginurgast. Praegu vaatan seda teatava nostalgilise igatsusega, aga tegelikult ma tean küll, mis pildilt välja jäi.  Kui päris aus olla, mille ma pildilt välja tõstsin. Muuseas, lõhnad ei lähe siiamaani läbi optilise kiu ega vaskkaabli. See võimaldab hädaolukorras igasugu trikke teha.