Kokkuvõte IV – digivõimekus

Eks me ole kõik kuulnud, et üldiselt oleme hästi hakkama saanud. Minister on küll avalikult kurtnud, et see pole veel läbi ja oli väga raske õpilastele ja lapsevanematele, aga eks me oleme selle suhtumisega juba mingil määral harjunud. Teema on üsna keerukas ja haraline, ainult mõni tähelepanemise kohake:

*** Zoom, Meet, Teams jt ei ole tegelikult meie edu ja võimekus. Ei ole me neid välja mõelnud ja ega nende kasutamine ka mingi eriline tarkus ei olegi. Mina küll suumitunde ei teinud, aga olen nüüd umbes viie erineva vahendiga korraldatud koosolekutel käinud. Tartu ülikool nimetab oma staarideks Moodle, Panopto, BigBlueButton ja MS Teams. Kena kõik, aga tegelik küsimus ei ole ju selles, millega me oma tunnid teeme ja loengud peame. Kõigepealt on küsimus, miks me seda teeme ja siis mida me teeme. Oluliseks saab tunni sisu ja viimasele kohale jääb küsimus, kas „Zoom või Meet“?
Kui tuleb mingi oluline elumuutus (näiteks me ei saa oma õpilastega kokku), siis :

1. Mõtleme, kuidas säilitada eesmärk – küsimus miks.
2. Kohandame sisu uuele olukorrale – küsimus mis.
3. Valime hea vahendi, millega töötada – küsimus kuidas.

Loogiline? Jah, aga me teeme seda ikka tagurpidi.

*** Oleme digiriik ja meie digivõimekus on erakordne. Jah, ka mina arvan, et meil on mingisugune kiiks sellega küljes ja see meeldib mulle väga. Samas tahaks veelkord kirja panna, et juba nimetet lahedad vahendid ja veebikohad enamasti ei ole meie värk. Vaadake paar lõiku ülespoole, ülikooli staaridest ei ole ükski meie tehtud. Heaküll, me oskame neid kasutada, hea seegi. Olen nüüd huvi pärast uurinud EIS-i ja isegi lugenud HITSA-t, ausalt öelda, ma ei ole eriti rahul. Omaette küsimus on, kas neid üldse huvitab, et mina (või keegi teine) oleks rahul. See on meil üsna levinud praktika, et arendamine toimub sissepoole, arendaja enda jaoks. Kasutajad ja need kes peaksid sisu tegema? Jaa-jaa, me kaasame.

*** Lõpuks see lugu, mis oleks naljaks, kui ei oleks nii kurb.
Juhtusin jälle Räpina vallas olema, kui tuli kutse Zoomi koosolekule. Viisin arvuti ja mobiilinterneti jublaka õue, kus teadsin, et telefon isegi 4G märki vilgutab. Klõpsasin koosoleku linki ja vahtisin natuke aega pöörlevat sinist rattakest. Tõin ühe mõnsa külma joogi ja koosolek oligi juba alanud. Inimesed vaatasid mind ekraanilt ja tegid ua-jua-ütuaua-middddd-uaa. Panin mikrofoni käima ja ütlesin, et mul on side nõrgavõitu, aga te rääkige, ma midagi ikka kuulen. Seepeale vaatasid ekraanipildid mind kümmekond sekundit ja keegi ütles hauataguse häälega: „Ikka mitte midagi ei saa aru.“ Tšättisn siis neile sellesama sõnumi, vaatasin jälle natuke aega sinist rattakest, panin mikrofon kinni ja kuulasin juppide kaupa koosolekut. Loominguliselt suhtudes sain järgmise poole tunniga teatava pildi kätte ja tundus et koosolek hakkab lõppema. Päris lõpu eel ütles keegi peaaegu ilma katkestuste ja kajadeta: „Vaata, Jaan on sõnumi saatnud!“ Panin siis rattakese päris kinni.

Paari päeva pärast jälle Tartu linnas. Leidsin uudise, et veel üks info- ja haridustehnoloogide seltskond on arendamas virtuaalset klassiruumi, mis on nii-nii hea, seal on kõik mõnusasti ühes kohas, hästi läbi mõeldud, stabiilne ja turvaline. Ajakirjanik küsis muuseas, kuidas selle internetitarvidusega on sellises vinges klassiruumis. Spetsialistid probleemi ei näinud, meil on ju kvaliteetne internet üle maa saadaval. Nojah, Tallinna südalinnast see võib ju nii paista, eriti kui maakodu Rae vallas või isegi metsade ja mägede taga Kuusalus.

IT-võimekuses oleme ennast üle hinnanud. Kodukontorite ja –õppe toimimisest on näha, et Eestil oleks hädasti vaja arendada IT-taristut, et võimaldada kvaliteetse interneti ligipääs kõikjale üle riigi. Kui me seda õppetundi ei suuda vastu võtta, ei ole me suutelised üldse millestki õppima.

Akadeemikud räägivad ajakirjanikega 4. mail