Lugege rahulikult läbi, kui kannatab, siis teist korda veel

Pentti Linkola tekste nüüd ka eesti keeles trükitud raamatuisse.

Mets, aga mitte ainult mets, sest seesamunegi käib igal alal. Vaata peeglisse. Millal sa ise viimati „metsaülemat“ tegid, ajades oma asja tänapäevaselt leebes teabestiilis, armulikult ja ärritumata? 

Kool, mis mõte sel on?

Kliimast, loodusest, liikidest, ajaloost jms, mis servamisi teemasse puutub.

1982. aastal käis Eestis India peaminister Indira Gandhi 

Lahkudes tänas Gandhi võõrustajaid (saates viimased 2 minutit). Meenutamist vääris ajale ja kohale sobivalt Eesti ja India rahvaste revolutsiooniline minevik, kuigi „meie teed ja meetodid on olnud erinevad“. Murest pingelise rahvusvahelise olukorraga läheb ta sujuvalt üle looduse ilu juurde ja hoiatab: „tuleb tunnistada, et saastame õhku ja vett ega hooli Maast, mis on üks industrialiseerimise tulemustest. See ei ole niisama esteetika küsimus, asi on inimkonna ja meie Maa allesjäämises“. Kuidas saab öelda, et teadlased midagi küll rääkisid, aga rahvastele ja eriti poliitikutele tuli see kõik nii äkki alles sel õudsel 2020. aastal. Antagu nüüd aega kohaneda ja õiglaselt üle minna.

Loodus hävib hääletult. Kahjustuvad ökosüsteemid ei tee lärmi, kahanevad populatsioonid ei lähe kuhugi protestima, mitte ükski loodusrikas paigake ei saa kohta otsustelaua taga.
Küllap on see looduse hävingust üldisem. Allakäik algab teistelgi aladel neist, kes enda eest seista ei saa ja jõuab pikkamisi nendenigi, kellel justkui kõik on normaalne ja juhitav.

Süsi, mis ta meile küll teinud on! Mis ta meist teinud on?

Kliimasoojenemine. Muidugi ei ole asi ainult kliimas ja ei ole ka ainult soojenemises. Atmosfäär on osutunud õrnakeseks ja jälle tuleb välja, et see pole mingi uudis.

Need on siiski killud, meil kõigil on rääkida isiklikke lugusid. Kuidas leida avaramat vaadet? Mõeldes nagu mägi.

Aitäh, Monika, Julia, Tiina, Ketlin, Toomas!