Mis loodus teeb, kuni meie kodus istume?

Meil siin tülitsevad linavästrikud õuemurul ja põõsastes. Sel aastal pole nad veel avastanud, et võib auto küljepeeglites iseenda peegelpildiga kakelda. Haned on ilmunud põllule ja kaks kurge nagu ikka. Kuldnokk laias traadil ja tegi igasugu hääli, nagu tal kombeks on. Öeldakse, et lindude kevadine hõiskamine on vähemaks jäänud, kui pool sajandit tagasi. Võib olla küll, ega mina kuulmise järgi vahet ei tee. Õhtu oli pilvine, aga öösel läks äkki selgeks ja nägin põhjataevas ühe meteoori ka ära. Tõsi, lubatud lüriidi kohta oli tal täitsa vale suund. Lüriidid ei hooli meie viirustest ja karantiinidest sugugi. Kõlab see jutt meie jaoks ju tavaliselt, aga maailmas on miljoneid inimesi, kes ei oska sellist luksust uneski näha.

Viirus võttis meie rähklemisel hoogu maha. Juba nädalaga hakkasid ilmuma pildid ootamatutest loodusnähtustest. Esimesena jäi silma uudis Veneetsia kanalite puhastunud vest. Keegi oli isegi kalu pildistanud ja väidetavalt ei ole seal mitukümmend aastat keegi kala näinud. Oli nende kalade ja delfiinidega mis oli, varsti hakkasid tulema puhastuva õhu teated. India suurlinnadest jagasid inimesed oma üllatust, et korteriaknast paistavad Himaalaja mäed. Kes oleks võinud arvata? Järgmiseks, mis edasi saab, kas aasta pärast on need vaated ainult jutt lapselastele rääkida? Võib-olla nüüd, kus Indias on taibatud, et õhk võibki olla lihtsalt hingatav, võetakse midagi ette.

Vaevalt. Teadlaste jutt on lühike ja selge. See on tõesti lühike, arvutitekstina napilt üle lehekülje, aga kes sedagi ei viitsi lugeda, siis põhiline mahub ka ühte lõiku:

„Keskkond ja vähemuste kaitse on kaks valdkonda, mis kriisiaegadel esimesena üle parda visatakse. Ei sõjad, majanduslangus ega ränk vaesus ole loodusele kasu toonud. Keerulistel aegadel solberdavad saastajad ja korruptandid sogases vees, kasutades järelevalve nõrgenemist ressursside kühveldamiseks.“

Hakkasin suvel uuesti lugema prügihunnikust leitud klassikalist raamatut. Öeldakse, et see muutis maailma, aga kahjuks on seda siiski tänapäeval natuke raske lugeda. Ostsin NG ajakirja, esimest korda on tegu peegelköitega. Mõlemad kaaned on esiküljed, väga mõtlemapanev.

Optimismi ja lootust püüdsin ka füüsikaõpetajates äratada koolivaheaja sissejuhatuseks. Ärge nina norgu laske ja otsime ikka ka halvast head, millest kinni hoida.

Graupsi mälestuseks. Kõnni jala ja sõida rattaga!

Mis kõik võib linnas silma jääda, kui paar nädalat autot käima ei pane, aga päris toas istuda ka ei taha.

Leidus usin töötaja, kes lisaks eriolukorrale, väljaku sulgemisele, lukus väravale, videovalvele, tahtis anda oma panuse territooriumi sulgemisega. Küllap püüdis ka disainiga ära teha, mis seekord kuigi hästi ei õnnestunud, aga pühendumine võib imet teha. Annaks veel täpsustada puude-põõsaste ja hoonete sulgemise asjaolusid.

Minulgi on juhtunud, et põllumehed parkisid maamaja sissesõiduteele suure veoauto, jätsid uksed lahti, raadio mängima ja kadusid ise nagu maa alla. Välja ei saa, nuta või naera. Peaks ehk sildi panema, aga kuidas sõnastada. Mitte parkida – kõlab natuke nagu kärkimine või kamandamine. Palun – raske sõna, kuidas seda probleemideta lausesse sobitada.

Kooli tänav, võib-olla just kooli pärast, on omaette sildimaailm. Eravalduste ja isegi erateede kõrval on päris armas koerakeelusilt. Ei tea, palju seal võõraid koeri käib ja kas nad märkidest kuigipalju aru saavad. Omad koerad võiks ehk ära õppida, kus on õige kükitamise koht? Küllap annavad koerasildid siiski välja inimsuhete keerdkäike.

Garaaži ees tõepoolest ei pargi keegi ja mulluste lehtede ning tärkava roheluse järgi võib arvata, et ka keelaja ise pole juba paar aastat käinud. Korteriühistu lubab aeda, aga võib-olla ka aia taha, parkida vaid kirjalikul loal. Mis on kirjalik? Kas telefonisõnum või e-kiri on kirjalikud? Kes lube kontrollib ja mis saab kui pole piisavalt kirjalik? Parkimisprobleemile annab tublisti hoogu, kui panna välja kollane lisasilt, mis tsiteerib seadusi, riigikogu lahendeid ning õiguskantsleri arvamusi. Euroopa ja Rooma õigust? Planguruumi veel on ja juura on omamoodi põnev ala.

Minu isiklikud lemmikud on ikkagi lihtsad kodanikualgatused.

Vähem muret disaini ja käekirjaga!!!

Lihtsalt üks optimismiraas :☽

Ma käisin täna matemaatika tunnis.

Kõigepealt suur aitäh Avele, kes mind lahkesti sisse lubas. Tund oli väga huvitav. Õpetaja Ave on väga asjalik, süsteemne, põhjalik, rahulik ja kannatlik. Parasjagu on selline aeg, et õppekorraldus on jälle muutunud, tulevad uued teemad ja just oli kokkuvõtte tegemise aeg. Seepärast läks esiteks natuke aega sissejuhatusele. Õpilased ikka küsivad, et mis neist A tähtedest saab, kas need lähevad lõpuhindes arvesse, kuidas kursus lõpeb, kas kodutööd tuleb ära saata. Kõik see sai vastuse ja minu meelest ei peaks küll mingeid probleeme olema. Muidugi mu elukogemus ütleb sedagi, et igas klassis on 3 kuni 5 õpilast, kes ei saa aru millest räägiti. Mõni ei kuula, mõni ei seosta kuuldut eluga, mõni tahab lihtsalt kiusu pärast näidata, et ta ei saa aru – ongi juba kolm täis. See ei ole seletamise viga, lihtsalt elu on selline.

Siis matemaatika! Esimene ja teine tuletis, hetkkiirus ja kiirendus. Ma läksin kohe vaatama, mis me füüsikas tegime. Lõimimine, saate aru. Ja ongi: 11.e – 24. september 2019 Kiirus ja kiirendus. OK, tuletist ei ole, aga muidu tuttav värk peaks olema. Väga rõõmustav hetk oli, kui küsimusele – mis on kiirenduse ühik, tuli päris kiire vastus – meetrit sekundi ruudu kohta. Panite tähele, matemaatika õpetajad ütlevad tavaliselt meetrit ruutsekundis või ruutsekundi kohta. Midagi on ka minu tunnist külge jäänud. Vähemalt ühele õpilasele. (Täiesti omavahel, ärge kellelegi rääkige, ma õpetasin neile septembris, et sisuliselt õige on m/s² lugeda – meetrit sekundis, igas sekundis. See selleks.) Tund läks edasi, tuli uus teema – puutuja. Mul on aastaid olnud see probleem, et kui ma ringjoone puutujat nimetan, siis ma ei saa aru, kas nad puutujatest juba midagi teavad või ei tea. Kui ma otse küsin, siis tekib tavaliselt segadus. Osa teevad suuri silmi, teised noogutavad targalt, nii et ma viimastel aastatel pole enam küsinud. Lihtsam on asi ära seletada, millega ma muidugi võin jälle matemaatikale teatava karuteene teha. Ülesanded läksid lõpupoole keerukamaks, kõik nagu peabki olema. Tund oli natuke liiga pikk, aga meie uue üks-päev-üks-aine süsteemiga on arusaadav, et ega siin õieti teisi valikuid polegi.
Õpilased küsisid. Tihtipeale on nii, et juba küsimise pealt hakkad ise aru saama, milles asi on. Seda juhtus ka õpilastel mitu korda. Üldiselt mulle tundub, et küsijad, nii nagu klassiruumiski, on ikka üks ja seesama väike seltskond. See ei vähenda muidugi küsimise väärtust, sest vastuse saavad ju ka need, kes ei jõudnud või ei tahtnud küsida.

Kokkuvõttes, oli väga tore kogemus. Õpilased tundusid olevat tublid. Väga hea, et sain seal käia.

Vähe sellest. Ma nägin ka päriselu kaamerasilmast. Piilusin 11.e-d, keda ma ammu näinud ei ole. Paljud olid kaamerata, kas nime või pildiga. Mõned mitte enda vaid lihtsalt suvalise pildiga. Pika tunni jooksul käisid neist, kellel oli liikuv pilt, mõned vahepeal ära. Osa ilmusid arvuti ette joogikruusiga. Ehee, kohvikruuside vihkajad! Ei oska öelda mida tegid need, kelle pilti ei näinud. Mikrofonid olid üldiselt kinni, kui midagi öelda polnud, aga paar tükki vestlesid nähtavalt kõrvalolijatega. Üks noormees vahetas riideid. Tõsi küll ta vahetas ainult särki, täpsemalt virtuaalset särgimustrit ja see oli päris hästi tehtud. Väga armas oli see, kuidas õpetaja oma kodust elu korraldas, ütles lastele, et nad ei karjuks või oma tuppa läheks. Ja-jah, meie kodud on videotundides päris palju näha ja kuulda. Tuleb meelde, et ühel hiljutisel videokoosolekul vaatas kõneleja äkki üle õla ja ütles kaamerasse – üks laps läks voodi alla, aga see ei ole minu laps.

Lõpuks. Sain veelkord kinnitust, et meie koolimatemaatika vaatab väga sügavalt iseenda sisse. See ei ole etteheide matemaatikale ega koolile. Ammugi ei ole see etteheide matemaatika õpetajale. Küllap see lihtsalt on nii ja ega see teiste õppeainetega nii väga teisiti pole. Võib-olla üks näide? Viskamise ülesandes kukkus asi, mida visati, lõpuks maha. Füüsikatunnis ma ajaks asja keeruliseks sellega, et keha (asi) on algul kõrgel nii-ja-nii mitu meetrit, siis tema kõrgus väheneb ja saab lõpuks meie valitud taustsüsteemis nulliks, st ta on maha kukkunud. Matemaatika õpetaja ütleb – ei, tegelikult on see funktsiooni 0-koht. Funktsiooni jaoks on see muidugi 0-koht, aga minu ja minu asja jaoks... Mis on tegelik? Tänases tunnis oli veel paki kukkumise ülesanne ja bakterite paljunemise ülesanne. Oli muidugi ka 14-nda astme võrrand.

Kui pikk on Hiina keisri nina?

Hiinas, kui neil veel olid keisrid, ei tohtinud keegi keisrit näha. Meie kandis on nüüd igasugu asjade välja uurimiseks leiutatud selline võluvahend – küsitlus. Palju on taimetoitlasi või viinerisööjaid, kes kellega käib, kas sotsidel on toetust, kui palju jalgrattaga sõidetakse... Teeme küsitluse, saame teada. Hiina keisri nina pikkuse kohtagi võib teha küsitluse ja et saada täpne vastus, tuleks küsida hästi paljude, soovitavalt kõigi hiinlaste käest. Saame tulemuse, näiteks kaks tolli, aga kas see on vastus küsimusele? Mis see kaks tolli tegelikult on? Kuidas hinnata tulemust, kui keegi pole seda nina näinud?

Meie oma klassikud on öelnud, et kui teete küsitluse ja see on hea küsitlus, siis võib sellega midagi teada saada. Enamasti saab midagi teada nende kohta kellelt küsiti. Väga harva saab teada seda, mida küsiti. Kui tahad saada teada, mida küsid, peavad kõigepealt vastajad ise teadma näiteks seda, kui pikk on keisri nina. Isegi kui vastajad teavad seda, mida küsiti, ei vasta nad nii nagu on, vaid nii nagu nad arvavad olevat õige vastata. Sotsioloogidel on muidugi igasuguseid nippe, millega omakorda uurida uurimist. Nipid käivad selle kohata – kui on hea küsitlus, aga ikkagi ei aita saada vastust kuidas on või kui pikk on.

Hiina keisri nina küsitluse võiks tegelikult teha eestlastele. Kui on hästi küsitud, võiks midagi teada saada sellest, mis eestlased arvavad Hiinast, keisritest ja ninadest. Arvulise vastuse korral oleks ehk huvitav, kas eestlased arvavad tolle nina, mida keegi näinud ei ole, pikemaks või lühemaks kui hiinlased. Mis me selle teadmisega siis peale hakkaks? Kuidas me vastust tõlgendame, põhjendame, millega seostame?

Kõik see jutt tuli meelde muidugi selle pärast, et ma lugesin läbi õpilaste kriisiaja koolitöö küsitluse kokkuvõtte. Pani päris mõtlema, mida ma teada sain? Õpilased, tundub nii on olenemata kriisist, karantiinist või millest iganes, ikka endised. Mõned on rahul, mõned on vähem rahul. Mõni üksik pole kohe üldse rahul, aga sedagi vist mingite üskikasjade pärast.

Tõlgendusruumi on kohati ikka päris lahedalt. Olgu siis üks näide, et mitte üldsõnaliseks jääda:

Jätkuvalt ei pöördu ligikaudu kolmandik õpilastest praeguses olukorras abi küsimiseks õpetaja poole.

• Jätkuvalt –  see võib tähendada sama, mis eelmises küsitluses, aga võib ka olla, et jätkub see, mis tavalistel koolinädalatel. Otsustamaks, kas midagi on jätkuv, on vaja teada, kuidas enne oli.
• Kui öelda, et kolmandik ei pöördu küsimustega õpetaja poole, siis on ju nii, et tervelt kaks kolmandikku küsib õpetajalt abi. Miks me ei võiks seda niipidi vaadata? Teate ju küll juba tüütuks läinud pooltäis-pooltühja nalja.
• Eks see vist sõltub natuke teemast ja õppeainest, aga mulle tundub, et tavaliselt ei küsita niigi palju abi. Kus siis olukord seda kommet äkki muutma oleks pidanud?
• Pöörduda muidugi võib, aga tegelik küsimus on kas abi saadi.

Kuidas ma karantiini nõudeid eirasin

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et uudistes märgiti nagu pageksid inimesed maale. Lihtne kaart oli üles pandud, kus inimeste telefonid asusivad enne kriisi ja kus nüüd. Täpsemalt oli vist küsimus selles, kus nende telefonid ja tahvlid internetis käivad ja veel ka päeva ajal, aga see selleks. Nüüd on see juba mitu korda jutuks tulnud ja inimgeograafid on öelnud, et pealkirjad, nagu 21. sajandi ajakirjanduses tavaline, kiirustavad järeldustega ja panevad liiga paksult värve. Näiteks unustati alguses endalt küsimata, kas Harjumaa külades on nii palju päevaseid internetikasutajaid selle pärast, et inimesed kolisid maale või selle pärast, et nad elavadki maal ja nad loobusid olude sunnil keset päeva linna oma kontori kiire interneti juurde sõitmisest. Kaks eri asja ikkagi.

Mõtlesin ka vaadata seda maaelu asja. Mul oleks täitsa võimalik maal kõva karantiini pidada. Sinna õuele satub võõras inimene, kui ma just ise korstnapühkijat või kaevumeistrit ei kutsu, umbes üks kord kahe aasta kohta. Igav mul ka ei hakka, ainult see side. Ma ronin isegi lihtsa telefonikõne pärast õues kivi otsa ja internetti saab ümber maja kõndides leida umbes kolmes kohas. Varakevadel tahaks ikka pigem toas soemüüri ääres internetiga olla. Kui mõni mobiilifirma saadab jälle reklaami – kvaliteetinternet kõikjal Eestis – no pange põlema ennast, ausõna.

Võib maale minna. Käisin ilusti-kenasti Tartu äärelinnas poes, et mitte kohtuda Põlva, Ahja, Räpina või Veriora rahvaga ja varsti olingi oma õue peal, kus tõesti ainult linnulaul ja tuulevile puuokstes. Plaan jäi nii, et pühapäeval linna, jõuab esmaspäevase koolitöö veel enne südaööd käima panna. Laupäeval oli ilus kevadilm, lõkkeõhtu, grillitud vorstid, värsket murulauku sai juba salatisse lõigata. Kõik läks nagu plaanitud.



Öösel vastu pühapäeva oli kõva tuul ja vastu hommikut tuli lumi maha. Pühapäevase äratuse korraldas õuest kostev imelik piiksumine ja kräunumine. Lükkasin kardina eest, lumi oli tihedalt käpajälgi täis ja kusagil teisel pool maja jauras ja kolistas tühja ämbriga see tundmatu loom. Rebased, külakoerad, šaakalid? Karu jäljed need küll ei ole, no aitäh sellegi eest. Tuulekoja aknast nägin ära, et see on koerakutsikas. Suure koera väike kutsikas ja väga nunnu. Tegin pliidi alla tule, panin kohvivee üles ja mõtlesin, et kui ma õue ei lähe... Oskas ta siia tulla, äkki oskab siis varsti tagasi ka minna. Vale puha, kutsikas läks üha enam hoogu ja kui ma lõpuks ukse lahti tegin, rõõmustas mu ilmumise üle pööraselt, tormas eeskotta ja jälle õue, püüdis mu püksisäärt mööda üles ronida ja tossupaelu ära närida. Kuhu ma ka läksin, tema oli juba seal. Olgu, lumi on maas, teen ringi ümber maja ja saan aru, kust ta tuli. Ainult et sina, lontkõrv, mulle appi küll ei tule. Panin kutsika eeskotta kinni, mis talle üleüldse ei meeldinud, ja läksin jälgi ajama. Oli natuke otsimist, sest maja ümber oli juba kõik ära trambitud, aga tuli välja, et ta on tõesti tulnud küla poolt, mitte metsa poolt. Kahjuks läks jälg varsti küntud põllule. Päike juba kõrgel ja lumi läinud, nii jäi sealkohas luure pooleli. Lasin õnnetu looma jälle välja ja seal me siis seisime keset õue. Täpsemalt mõned seisid, üks keerutas ringi.

Mis mul üldse valida on:

• Las kihutab ja undab. Võib-olla väsib ära (ei tundu võimalik) või läheb kuhugi edasi (kindlasti mitte).
• Helistan häirekeskusesse. Pühapäeva hommik, kriisiaeg, mis ma ütlen? Mul on koerakutsikas õues. Politsei või tuletõrje kihutab siia maakolkasse ja päästab mu ära kutsika käest? Oleks ikka veider küll.
• On mingi loomakaitse, looduse ja keskkonna küsimuste telefon, surfaks selle välja ja... Ma mäletan, et Hiiumaa loodusvahid rääkisid – Heltermaa sadamas on kuri luik, ei lase inimesi praamile. Sõitsid kohale, luik sai kohe asjast õigesti aru, tegi tiivad ja oligi olukord lahendatud. No pühapäev on ju. Eriolukord on ju. Kui nad üldse midagi teevad, siis esmaspäeva pärastlõunal ja viivad kutsika varjupaika, mis on vist Võrus. Eeeei ole väga hea plaan.
• Jätaks kutsika endale? Mul just praegu ei olegi koera. Oot-oot, mõtleme veel.
• Tegelikult ma juba tean, mida tuleb teha, ma lihtsat tõrjun seda mõtet esialgu. Ma tulin ju maale, kus ma kedagi ei kohta, ei ole mingeid sekeldusi võõrastega ega asja-ajamisi. Ja nüüd siis ikkagi, kutsika pärast...

Meelitasin kutsika uuesti eeskotta. Tegelikult ei olnud vaja meelitada, sest ta hoidis nii ligi, et kippus astumisel pidevalt jala alla jääma. Raskem oli uksest välja saada, et ta jälle kaasa ei tule. Panin auto käima ja läksin ringle, et küsida kõigilt, keda näen või kuulen – ega teil kutsikas kadunud ei ole, ega te ei tea, kellel võiks kutsikas kadunud olla?

Lähim maja on natuke alla kilomeetri, teisel pool teed. Seal elas kunagi üks vanamehetuust suure koeraga, aga ta suri juba hulga aega tagasi ära. Nüüd toimetab seal uus pererahvas, ma ei tunne neid ega pole isegi rohkem näinud, kui et vahest sõidavad auto või motikaga teele välja. Mis seal vahet, hakkan siitsamast, kui sai juba tuldud.

Sõitsin õuele ja lasin signaali, inimesed hakkasid akendest välja vaatama. Viipasin autost, et tulgu õue ja varsti tuligi pikka kasvu noormees üle õue minu poole. Ega teil kutsikas kadunud ei ole? Olin täitsa valmis, et ta ütleb – mida? Tegelikult ta ehmatas, jäi kuidagi kohmetuks, vaatas üle õla maja poole ja ütles, et ta ise elab Londonis, aga pererahvas on maininud küll, et kutsikas läks kaduma paar päeva tagasi. PAAR PÄEVA, EI OLE VÕIMALIK? Lapsed olid juba terrassile tulnud ja vaatasid „mis juhtus“ nägudega. Heaküll, ma toon teie koera ära ja läksingi tooma. Tõstsin ta ühte kasti, panin vaibatüki peale, et nii hullult ei lõugaks ja viisin loomakse koju tagasi.

Pere oli juba õue tulnud ja kui ma kutsika maha panin, öeldi kooris – ongi jah, tema ise. Kaks suurt õekoera tulid ligi ja asusid koos inimestega pisikest nunnutama. Peremees tegi mulle ka toreda kingituse ja lõpp hea, kõik hea. Sellest on nüüd kümme päeva. Kuigi öeldakse et karantiini aeg on kaks nädalat, siis siiani tundub, et olen terve ja viirust me seal õuel vist ei levitanud. Tegelikult muidugi ei tohiks praegusel ajal suvalisse õue jutustama mina, eksole.

See oleks kõik, kui pere väikevend poleks mulle möödaminnes maininud, et kutsikas kadus esmaspäeva õhtul ja nad käisid teda mööda põlde ning metsi otsimas. Hakkasin pärast mõtlema, et see teeb siis 5 päeva ja 6 ööd. Ei ole võimalik, et selline kutsikas peaks pea nädala üksipäini metsas hulkudes vastu. Mõni öö oli ka 5-6 kraadi külma. Kui ta meie õue jõudis, oli ta rõõmus ja energiline. Ta oli ka puhas ja ei viitsinud isegi kausist vett lakkuda. Tekib küsimus, kus ta siis oli?

Muidugi on nüüd kahju, et ma pilti ei teinud. Ma ei taibanud ka küsida, kas koeral juba nimi on, kuidas ja kust nad teda otsisid. Ma ei lähe ka tagasi neid asju uurima, kui just peategelane jälle mu akna taga ei kolista. Ma olen kohe väga kindel, et see kutsikas ei elanud kõik see aeg kuuse all või kopra urus. Ilmselt oli ta mõnes majapidamises kostil, kus ta sai sooja ja ka kõhu täis. Ma ei küsinud, miks ta sealt pühapäeva hommikul ära tuli ja ta vist poleks öelnudki. Miks teda ei leitud, kas otsiti metsast, aga mitte majadest? Viimaste jälgede järgi oli ta põllul meie majast ja tema enda kodust enam-vähem samal kaugusel. Miks ta nina meie poole keeras? Kas meie laupäevased vorstid olid jälje õhku jätnud? Miks nende pere koerad, kes alatasa mööda põlde hulguvad, oma karja koera üles ei leidnud? Müstika! Peaasi siiski, et koer sai koju.

Tüdimus

Ma saan aru, et sinna see läheb ja eks see on igal kevadel mingil moel olnud. Saan hakkama.

Saan jah hakkama, aga ikkagi tahaks tänitada ja õiendada panna kirja mõned head mõtted ja soovitused, sest näen ses tänases olukorras ka seda, mis läheb valesti ja „tule taevas appi“, on ilmselt kogu aeg valesti olnud ja me pole märganudki. Ja vastupidi.

Hääküll, hoidke tervist! Hoian tervist!

Nonii rikkus mul mitu päeva, madis teda võtku!

Mõnikord, kui keski-miski mu päeva rikub, on kokkuvõte, et oli ikkagi rikkumist väärt. Seekord – raske öelda. Igastahes jõudsin kallil pühapäeva hommikul selleni, et saatsin kirja oma headele kolleegidele füüsika õpetajatele.

------------------------------

Nagu me näeme, eriolukorras tehakse erilisi asju, mis on ju paratamatu. Ma olen üldiselt seda meelt, et me peaks juba praegu mõtlema ja arutama, mis on need tänased erilised asjad, mis edaspidi tavaolukorras võiksid tavaliseks saada. Kindlasti seda on, paneme kirja ja kui olukord muutub, analüüsime täpsemalt. Kahju küll, aga selles päris toredas plaanis on üks konks. Otsustajad, need, kelle õigusega meie elu ja tegemisi raskel hetkel korraldada me lepime, avastavad, et nii on ju palju lihtsam. Ministrid ja kantslerid ongi juba asunud rääkima, et paindlikkust oleks rohkem vaja, saaks kiiresti asjad ära otsustada ja tegutseda. Ma ei ole sellega nõus. Paindlikkus kõlab küll hästi, aga ma ei leia põhiseadusest seda punkti, mis nõuaks, et meie riigikorraldus peab päev-päevalt üha paindlikumaks minema. Demokraatlikule ühiskonnale on omane teatav aeglus ja keerukus, ma ütleksin isegi uimasus. See on vajalik kaitsemehhanism, et et niisama lihtsalt ei pääseks otsustama need, kes tegelikult üldse valitsemiseks ei kõlba.

Küllap on juba kõik kuulnud või lugenud, et valitsus küsib homme riigikogult mitmete seaduste muutmist, et eriolukorras paremini toime tulla. On ka mõni punkt haridusalast. Õpetajaid on tigedaks ajanud see, et paindlikkus on planeeritud tähtajatult, st eriolukorras valitsusele antud võimalused jäävad neile ka tavaolukorras. Kuigi ministeeriumist on juba tagasi aetud, keerutatud ja pisendatud, on suur ja enamasti vaikiv õpetajate kogukond saanud pahaseks. On ka põhjust. Küllap olete tuttavad ka selle poolpoliitilise trikiga, et esmaspäevasel koosolekul arutlusele tulev küsimus saab avalikuks reede pärastlõunal. Seepärast kirjutan minagi seda kirja kaunil pühapäeva hommikul, kui oleks hoopis muid asju teha.

Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar pani kokku kirja riigikogule. Martin on teinud hea, lühikese ja selge kirja, mis keskendub ühele põhilisele probleemile ja pakub lahenduse. Tubli töö. EFS füüsikaõpetajate osakonna juhatus osales ühel koosolekul, vahetas veidi omavahel kirju ja otsustas, et me anname sellele pöördumisele oma allkirja.

------------------------------

Tahaks nüüd jälle jutustada mõne õpetliku loo või mõtiskleda füüsika ülesannete teemal, aga võhm täitsa väljas.

Nonii! Seda on paari tunniga juba päris palju öeldud.

Vabariigi Valitsus algatas eile, 2. aprillil Riigikogus „Abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed)“ eelnõu 170 SE, millesse on koondatud erinevad seadusemuudatused viiruse levikuga seotud mõjude ja tagajärgede leevendamiseks. Eelnõu dokumentidega on võimalik tutvuda siit.

 Haridus- ja Teadusministeerium on sellesse eelnõusse ette valmistanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused (vt eelnõu § 20, seletuskiri lk 83 – 90), mis puudutavad õpilaste hindamist eriolukorras ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimuste kehtestamise üldist ümberkorraldust. Seni seaduses sätestatud põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused tunnistatakse kehtetuks ning eelnõu kohaselt kehtestab edaspidi lõpetamise tingimused, sealhulgas eksamite sooritamise / mittesooritamise kohustuse ja loetelu, Vabariigi Valitsus. Eelnõu kohaselt ei piirdu põhikooli ja gümnaasiumi lõputingimuste kehtestamise muudatused eriolukorra kestusega, vaid on kohaldatavad ka järgmistel õppeaastatel. Eelnõu on kavandatud jõustuma Riigi Teatajas avaldamisest järgmisel päeval.

Tõsine asi!

Olgu asi kui tõsine tahes, maailm lustib ikka. Ettevaatust, faktid kontrollimata.

Ma olen videokohtumistel käinud väga vähe ja olen sellega rahul. Maailm teeb just praegu videokonverentse ja -kõnesid miljonite kaupa. Kooliõpetajad on justkui kogemata sattunud piiluma õpilaste kodudesse, mis on uudishimulikule inimesele päris lahe ja avardab kahtlemata maailmapilti.

Maailmauudised ütlevad, et õpilased käituvad distantsõppel teisiti kui koolimajas. Hommikuäratuse rutiinid, kooliriided ja koolitee panevad õpilased koolipäevaks valmis. Kell heliseb, tehakse koolinägu ette, hakatakse koolikeeles ja koolihäälega rääkima, korjatakse kotist välja tavad ja eelarvamused. Ollakse tunni-vahetunni rütmis. Kui heliseb viimane kell ja koolimaja uks läheb klõpsuga kinni, lastakse koolipingest õhk välja. Kas ollakse siis mina või võetakse lihtsalt teised kostüümid, teised maskid ette... Ja-jah, maskid ette. Ega see õpetajatega teisiti ei ole. Ka meie elame hommikul kooli poole liikudes oma rolli sisse ja pärast tunde sellest jälle välja.

Kuidas meil siis praegu läheb? On kuulda, et paljud õpilased, eriti nooremas astmes, on kodus kaamera ees üldiselt viisakamad ja rahulikumad. Koolis, klassides ja koridorides on võimalik vaadata üle õla ja kui parasjagu keegi väga tähele ei pane, teha mingi loll nali, öelda vaikse häälega teistele mõni rumal sõna. Kool on ühiskonna harjutusväli, seal proovitakse kõik ära. Kaamera ees on natuke kahtlane. Sa ei tea ikka täpselt, kes teises otsas peale otse kaamerasse vaataja veel kuulamas on. Kõik mis ütled, läheb kuhugi masinasse, kõlab serverikappides vastu ja äkki isegi jääb alles mingil moel. See on veidi hirmutav. Üks anonüümne briti koolitüdruk ütles, et koolis suhtuti temasse halvasti ja narriti, koduõppel on kaaslased nii rahulikud ja sõbralikud.

Mida õpetajad on märganud. Juhtub koledaid ja veidi vähem koledaid asju. Kraamimata toad, kus must pesu vedeleb toolidel ja diivanitel, väike õde korjab üles põrandale kukkunud koogi ja sööb selle ära, tühjad  viinapudelid, püksata vanaisa kõnnib tagaplaanil edasi-tagasi. Liigub kuulujutte, et Hiinas ja Soomes on koolid saatnud kodustele kirju – olge nii kenad, pange ennast riidesse, kui laps on parasjagu videotunnis või veel parem, püsige teises toas. Kui keegi nüüd tsiviliseeritud ja haritud Soome nimetamise peale kulmu kergitas, siis meenutage Soome elustiilisõna. Väga nunnusid jutte on sellest, kuidas õpetajad on sõbrunenud pere lemmikloomadega. Teete videotunni iga päev ühel ajal ja kui pilt ette tuleb, istub seal koer, kes on teid omaks võtnud ja juba varahommikust saadik oodanud. Nutikad õpilased on võtnud eeskuju telesaadete taustaga trikitamisest ja ilmuvad tundi iga päev uuest kohast. Kord on taustal suurlinna tuled paistmas pilvelõhkuja ülakorruselt, siis päikseline liivarand palmidega, tormine meri, vulkaanipurse. Õpetajad ja õpilasi on videokanalites nii palju, et puht statistiliselt peab vahest juhtuma igasugu asju. Midagi kukub ümber, läheb põlema, voolab laiali. Kui see kestma jääb, on ainult aja küsimus, kui keegi kaamera ees mingil moel hätta jääb, haigestub, võib isegi surra. Teiselt poolt, kindlasti on juba praegu mitu kooliõpetajat lapsevanemasse armunud. Mis draama sellest veel välja võib kasvada? Varsti kirjutatakse koduõppest raamat ja tehakse seriaal.

Ja veel, õpilased vaatvad kindlasti sellestsamast ootamatult laienenud lukuaugust meie kodusesse palju suurema huviga, jätavad meelde, saavad kõigest valesti aru ja võimendavad seda omavahel arutades. Aga äkki nad saavad hoopis õigesti aru, saavadki midagi päriselt teada oma õpside päriselust.

Kodukontoris võib kuulsaks saada. Paljud mäletavad kindlasti seda BBC intervjuud, mis üle maailma levis ja meedias kaaderhaaval lahti seletati. Pere sai kuulsaks ja käis saadetes seletamas, mis juhtus. No mis siis juhtus, tavaline värk ja väga armas pere.

Püüan üldiselt meemide vahtimisest ja levitamisest hoiduda. See on üsna lihtne, mul pole neid feisspukke ja värke, mis seda vahtu kohale uhavad. Siiski, äkki ma selle ühe panen, sest paljud lapsed ei tunne ennast vanematega tööl olles hästi. Kui te töötate kodus, võiks sellelegi mõelda. Eriti väike laps ja koer saavad töö juurde käivast hääletoonist, imelikest liigutustest ja lõhnast aru, et asi ei ole õige, pigem on ohtlik.

Koolijuttu II (optimisti vaade praktilistele ülesannetele)

Praktikumid! Olen mitmest kohast lugenud, et praktikume ei saa koduõppes teha. Ei ole sellega nõus. Muidugi, seda praktikumi, mis me koolis tegime, ei saa enamasti kodus teha. Ei taha kogu aeg õiendada ja saan aru, et kohanemine, uute asjade välja mõtlemine, läbi proovime, kohandamine võtab hullupööra aega ja vaeva. Keegi seda kinni ei maksa ja hea kui lõpuks ei pea kiitmise ja tänamise tööd ka ise ära tegema. Aga mingeid mõtteid võib ju ikka arendada.

Paar korda on listidest läbi käinud küsimus – mis teete, kuidas läheb? Päris konkreetselt on ka küsitud:
Kus leiab häid nippe kaugõppe korraldamiseks? Meil koolis esmaspäeval õppe videokoosolek, kus hakkame mõtlema kuidas reaalainete õpetamist edasi toimetada. Otsin häid ideid.

Vastuseid on vähe, aga natuke aimu ikka saab. Praktiliste töödega või katsetamisega ongi vist kõigest kaks näidet. Praktikum on üldse liiga kõva sõna. Tavaliselt suhtutakse sellesse nii, et praktikum on hulk praktilisi töid. Näiteks elektripraktikumis võivad olla tööd: vooluringide uurimine, elektrimõõtmiste määramatus, vooluallika parameetrite mõõtmine, Ohmi seaduse avastamine, takistite ühendusviisid, eritakistuse määrmaine, takistuse sõltuvus temperatuurist jpm. Teises praktikumis või ka samas, kui aega on, võivad siis olla elektromagnetismi teemad. Jne. Ja-jah, need kas näidet:

1) Kartulipatarei 7. klassi loodusõpetuses. Kartulist, õunast, sidrunist, hapukurgist vmi patarei ehitamine on praeguseks vist igas põhikooli õpikus sees. Seitsmendas klassis on seda päris lahe teha, aga no gümnaasiumi praktikumis on see ju hale. Noonii, on või?! Rakett 69 on sidrunitega mässanud vist isegi mitu korda ja veel aja peale. Võib küsida, kust peaks igas kodus leidma vasknaelu ja tsingitud kruve? Kas tõesti on igas lauasahtlis LED-lambike, mis patareiga ühendamisel põlema hakkab. Me ei saa ju kodus tulemust mõõta, lastel pole mõõteriistu, välja minna ei tohi, poed on kinni. Kust seda juhetki võtta? Kartuliga vast meie maal probleemi ei teki, aga olen kuulnud, et suurlinnades on peresid, kus ostetakse ainult valmistoite, nii et tõesti ei pruugi kartulit kodus olla. Olgu, õunad, apelsinid, mahlaklaas jne sobivad hästi, nii et selle punktiga saame hakkama. Samuti ei tasu kodusid alahinnata. Inimestel on tihti kodus uskumatut kola, mis nüüd kõik võib ära kuluda.

Kartulipatarei valmis, hinnake tulemust. Lamp läheb põlema, see on tore, aga tegelikult isegi suht igav. Laske vool läbi seebivee, lugege mulle või mõõtke vahusamba tõusu kiirust. Küsige elektrolüüsi koha. Laske vool juhtmesse, see tekitab magnetvälja ja meil on telefonides magnetandurid. Just, gaussmeetri äpp. Kerige juhe pooliks, see liidab üksikeerdude magnetjõudu, võib-olla saab seda mõõta. Millega mõõta? Tehke endale väike dünamomeeter, see on ka loodusõpetuses tuntud töö. Kalibreerige dünamomeeter ära mingite raskustega, näiteks müntidega, mille massid või internetist järgi vaadata. Tegelikult meil seisavad köökides ja vannitubades tuhanded (väga tagasihoidlik hinnang) kaalud, mis on ka ise-enesest dünamomeetrid. Andke neilegi tööd. Pange nüüd mitu patareid jadamisi ja uurige mis saite. Jadamisi värki on palju seletatud, Raketi Juhan õpetab seda ka. Rööbiti ühendamine on justkui rääkimata. Noh insenerid, teooria kõigil õpitud, mis kasu on galvaanielementide rööbiti ühendamisest? Mis muutub patarei parameetrites, kui võtta vasknaela kõrvale tsingitu asemele puhas raud? Aga kui naelte asemel on plekitükid? Head suured plekitükid, nii et sidrunite asemel tuleb arbuusid käiku lasta. Kui lambi põlema saad, siis on kohe küsimus, kui kaua ta põleb ja millest see sõltub. Kas näiteks suurema kartuli patarei põletab lampi kauem või on parem võtta pikemad kruvid? Jämedamad kruvid?

Heaküll, arvatavasti ei saa kõik õpilased kõike teha, seega tuleb loobuda koolilabori kombest, et kõigil on kõik käepärast. Vaja teha rohkem töid, et igaüks saaks midagigi teha. Kui ikka üldse midagi teha ei saa või ei taha, tuleb hakata teoreetikuks. Seda on varemgi juhtunud, et kui seadmeid napib, raha põle, aeg lendab, hakatakse teoreetikuks. Kes katseid ei tee mingil põhjusel, võivad teiste tulemust kritiseerida. Jälle vana tõde, et kes oskab see teeb, kes ei oska, see õiendab ja arvustab. Muuseas, on üks haruldane tõug, kes küll ise ei pruugi teha, aga oskavad seletada, miks see ei tööta, või miks see just nii toimib. Neist saavad pärast õpetajad ja õpetajaid on meil peagi väga vaja. Andkem siis neile võimalus areneda.

Teoreetikud võiks (tegelikult kõik võiks) analüüsida teadusaateid ja -uudiseid. Näiteks kui Raketis on jutuks sidrunipatarei, siis video 15. sekundiks on juba öeldud, et tuleb teha võimas patarei. Aga mis on võimsus, sh patarei võimsus? Mis ühikutes võimsust mõõdetakse ja kas lõpuks mõõdetakse ära, kui võimas patarei on. Või jääb nii, et kell läks käima, ju siis oli võimas patarei?

2) Rube Goldbergi masin.

Neid ikka ehitatakse nüüd palju. Raketis on olnud ja Makerlabis on saanud teha, igasugu laagrites ja võistlustel. Tore tegemine, palju lusti tegemisest ja oh seda rõõmu, kui jooksebki lõpuni. Olen väga nende ehitamise poolt. Neid on muidugi rühmaga palju lahedam teha, kui kodus üksi nikerdada. Praegu ju kokkusaamine põlu all. Muidugi saab ka üksi või siis ühe pere lapsed ja miks mitte ka vanemad kõik ametisse panna.

Ehitamisega on tegelikult üks väike mure ka, mida olen kahjuks märganud mitugi korda praktiliste tööde juures, nii retsenseerimisel kui ka kaitsmisel. Üsna tavaline on, et hakatakse kohe tegema ja siis tuleb nagu tuleb, saab ju proovida töö käigus. Kui ei tule, on ikkagi võimalik kirja panna, et õppisme töö käigus nii palju. Jah, koolis ju õpitakse, seda muidugi. Kui me tahame insenere kasvatada, siis peaks püüdma ikka alustada arvutusest ja joonistest. Me ju tahame, et insenerid ütleksid, kas sild bussi kannab või maja püsti seisab, enne kui ehitama hakatakse. Päriselus ei kõlba nii, et hakkame peale, kui püsti ei seisa, siis õppisime sellest. Ses mõttes ma tahaks näha tiimi, kes teeb Rube Goldbergi masina joonise, arvutab välja, mis materjale ja kui palju vaja on. Siis teebki nendest materjalidest, mitte üks kirjaklamber rohkem ega vähem. Ei pruugi isegi väga keeruline masin olla, aga kui jookseb esimese prooviga, siis peaks küll miski auhinna saama.

Tööd on küll ja veel, eks ta keeruline ja kulukas tuleb, aga ei tasu olla nii äpu, et kohe – seda ei saa teha.

Koolijuttu

Kriisiblogi jäi seisma. See oleks pikem jutt, mõtlen, kas seda kirja panna või mitte.

Mingit kokkuvõtet tahaks endale ikka teha, et pärast oleks millest õppida. Teisi õpetada ka, võib-olla.

*** Aeg on läinud kiiresti ja me oleme ootamatult uute küsimuste ees. Eksamid! Tuleviku ennustamine on muidugi tänamatu amet, aga ma julgen arvata, et eks lõpuks eksamid ikkagi jäävad ära. Hea soovitus on – ei ole vaja metsikult valmistuda eksamiteks. See on muidugi pealkiri, me teame, kuidas ajakirjandus pealkirjatab. Siiski, kas on üldse mõtet õppida metsikult? Või nagu hull?

*** Natukene on hakanud selguma, mis virtuaalklassides üldse toimub. Õpetajad korraldavad väga erinevaid asju. Märkmeid, et mitte unustada millest olen mõelnud:

• Päris palju on ikkagi tunde. Õpetajad püüavad hoida kinni tunniplaanist lausa kella-ajaliselt. Samas on see osutunud mõnikord keerukaks, sest on ka neid, kes vaatavad päeva, aga kella mitte (näiteks mina). Siis võib oma videokohtumisega teistele sisse sõita, mida mina küll õnneks teinud ei ole ja eks seda juba osatakse üsna hästi reguleerida. Mõned õpsid vaatavad pigem nädala kaupa ja kogu planeerimine jääb õppija kaela. Mõnele sobib, mõnele mitte, nagu see elus ikka on, ilma igasuguse kriisita. Kui kriisi ei ole, siis me ei märka seda ehk nii palju.
• Videotunnid ja -loengud on päris tavalised, tundub nii. Igasu Zoomid, Meetid jms on kõva trend. Pakutakse, st Skype sureb välja, no või ütleme viisakamalt, et kaotab populaarsust. Nii palju on seda kirutud. Tundub, et tunde salvestatakse. Õpetaja teebki suhteliselt tavalise koolitunni, täpsemalt osa tunnist, oma koduköögist või elutoadiivanilt ja paneb youtube'i üles. Õpilased käivad seda vaatamas. See on päris lahe, saab korrata, kiirendada, edasi kerida. Maailm on ju täis videoloenguid. Olen ise tunnis näidanud näiteks MIT-i professori loengut. Algusest kümme minutit, kuni matemaatika gümnasisti vastuvõtuvõimest üle kasvab.
• Nii otseülekandes kui ka salvestamisel saab asju või pilte näidata, ekraanipilti jagada või sisse monteerida, raamatut või e-raamtut lehitseda, katset teha jne. Saab ka joonistada. On musta tahvlit (Khan Academy), on valget ja kollast. Tõstetakse sinna juurde arvutusi, pilte, tekstilõike jms. Võib panna paberi kaamera ette ja lihtsalt vildikaga kirjutada, joonistada, arvutada. Värvilised vildikad, eksole.
• Füüsikas ja teistes loodusainetes, aga miks mitte üldse kõigis ainetes, üle ainete, väljaspool aineid, on hea kasutada animatsioone ja simulatsioone. Simulatsioon on „haigusnähu v. haiguse jäljendamine isikliku kasu saamiseks (sõnaraamatust)“. Ei saa hästi aru, kuidas simuleerimine aitab füüsikat õpetada, aga igastahes, me teeme seda, oleme üsna innukad ja saame ka isiklikku kasu. Animatsioone on internetis tuhandeid (väga tagasihoidlik hinnang), neid tuleb kogu aeg juurde ja võib vabalt ka ise juurde leiutada. Osa on lihtsalt lahedad või naljakad, aga on täitsa õpetlikke asju.
  
  
  
  Õpetada saab nendega muidugi siis, kui nad üldse käima lähevad ja kui on võimalik aru saada, mis seal toimub või toimuma peaks. Minu kogemus ütleb, et kaugeltki kõik ei lähe ja ei ole. Lisaks see vana teadmine, et kui miski peab tegema kõike, siis ta ei tee midagi.
• Tahaks rohkem teada, mis koolitöös toimub ja kuidas me praegust olukorda saame hilisemas ära kasutada, aga eks see mure on paljudel. Vaatab, mis aeg toob.

Mul on täna ühe klassiga proovikontrolltöö. Päristöö tuleb uuel nädalal , vaatan tunniplaani ja loodan, et sel ajal keegi videokonverentsi ei pea. Siis paistab ka perioodi lõpp juba üsna lähedalt, mitte enam tunneli lõpus.