Oh neid soomlasi

Õieti ei tea ma soomlastest suurt miskit. 1971. aastal, mäletate, lavastas Panso lavaka V lennuga „Täna mängime seitset venda“ ja mul oli tol ammusel ajal komme vahest teatris käia. Küllap see lugu mulle meeldis, sest kindlasti esimest korda, aga arvata, et üldse ainumat korda võtsin pärast teatrit või kino vastavat raamatut lugeda. Raamat mulle ka meeldis, õieti ütelda – oi, kuidas see raamat mulle meeldis. Küllap oli sel meeldimisel palju põhjuseid, mida enam ei mäleta, aga kindlasti oli oma osa Tuglase 1955. aasta tõlkel. Vanast ikka osati tõlkida, seda ma teile ütlen ja see on tõsi.

Niipaju ma siis neist soomlastest tean või arvan. Päris kõik see siiski ei ole. Mõne korra olen ka Soomes käinud  „Tuletikke laenamas“ või miski muu projekti pärast... Ja siis veel üks raamat, mis jumalteab mispärast kätte puutus ja seal on esimene lõik:

Vot lugesin selle lõigu ära, panin raamatu kinni. Selles on midagi sihukest, mõtlesin, et kui nüüd uuest lahti teen – siis vist enne pidamist ei ole, kui viimane leht pööratud. Tegin lahti ja enam-vähem nii ta läkski.

„Jänese aasta“, nüüd siis see. Tunne on tuttav, vist seepärast, et sugugi ei ole selles urbanistlikku postmodernset hämust räusklemist. Olen kuskilt kuulnud või lugenud, et soomlased on head jutustajad, et see ongi soomlaslik. Soomlastest, tuleb tunnistada, ei tea ma ikka tuhkagi.