Kõik tegemata jäävad asjad kuhjatakse ilmselt juunikuusse.

Oleme märganud ja mitte ilmselt, vaid on juba kuhjatud.
See asi võib väga hulluks kätte minna. Peaks moratooriumi kehtestama, mis eriolukorra ajal tegemata jäi, see jääbki tegemata. Muidu me ajame ennast ja teisi hulluks, tapame tervist ja kahjustame keskkonda üle igasuguse mõistliku piiri.

Ei saa mitte jätta seda lugu meenutamata

Mõni aasta tagasi ostsin e-raamatu „What if?“ Randall Munroe annab tõsiseid teaduslikke vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele. Tal on veel päris toredaid raamatuid ja veebileht kxcd.com.

Keegi Sarah Ewart küsib autorilt „Kui igaüks me planeedil püsiks teistest eemal paar nädalat, kas me saaks siis päriselt lahti külmetushaigustest?“ See ei ole küll päris see, mis meie praegune igapäevateema, aga muidugi see tuli kohe meelde, kui viiruse trall hakkas. Vastus on järgmine.


Kas asi on seda väärt?

Tavalisi külmetushaigusi põhjustavad mitmed viirused,^[1] rinoviirused on tavalisimad süüdlased.^[2] Nad võtavad teie ninas ja kurgus rakke üle ja toodavad seal viirusi juurde. Mõne päeva pärast avastab selle tegevuse teie immuunsüsteem ja hävitab viirused ära,^[3] aga mitte enne, kui olete nakatanud keskmiselt veel ühe inimese.^[4] Kui olete haigusest jagu saanud, olete selle ühe rinoviiruse tüve suhtes immuunne ja see kestab aastaid.

Kui Sarah paneks meid kõiki karantiini, poleks viirustel värskeid ohvreid võtta. Kas immuunsüsteem hävitaks siis iga viimsegi viiruse?

Enne kui küsimusele vastata, hindame sedasorti karantiini praktilisi tagajärgi. Maailmamajanduse kogumaht on umbes 85 triljonit dollarit. See tähendab, et kogu majandustegevuse katkestamine mitmeks nädalaks maksab mitugi triljonit dollarit. Üleilmalise pausi tekitatud šokk võib vabalt põhjustada globaalmajanduse kollapsi.^[A]

Maailma toiduvarud on tõenäoselt piisavad, et katta nelja-viie nädalase karantiini vajadused, aga toidu peab enne valmis pakkima. Auasõna, ma ei ole kindel, mis ma teeksin, seistes üksipäini kusagil keset tühja välja oma 20 päeva teraviljavaruga.

Üleüldine karantiin viib meid järgmise küsimuse juurde: Kui kaugel me üksteiset tegelikult saaksime olla? Maa^[viide?] on suur, aga inimesi^[viide?] on palju. Kui jagada maismaa pind kõigile võrdselt, jääks igaühele alla 2 hektari. Lähim isik oleks umbes 140 meetri kaugusel.^[B]

Arvatavasti on 140 meetrine vahemaa piisav, et viirused ei saaks üle kanduda, aga sel eraldatusel on oma hind. Suur osa maapinnast ei ole viienädalaseks paigalseismiseks kuigi meeldiv. Paljud meist peaksid passima Sahara kõrbes^[5] või Antarktika sisemaal.^[6]

Praktilisem, kuigi mitte ilmtingimata odavam, oleks anda igaühele bioloogilise kaitse ülikonnad. Nii saaksime ringi liikuda ja suhelda. Isegi teatav majandustegevus võiks jätkuda.

Jätame nüüd sinnapaika praktilisuse ja pöördume Sarah küsimuse juurde: Kas see toimib?

Rääkisin viroloogia eksperdiga, Queenslandi ülikoolis asuva Austraalia Nakkushaiguste Uurimiskeskuse professori dr Ian Mackayga.^[7] Dr Mackay ütles, et idee on mingil moel isegi mõistlik, bioloogilisest vaatenurgast. Ta ütles, et rinoviirused ja teised respiratoorsed RNA viirused saavad immuunsüsteemi poolt kehast täiesti kõrvaldatud, see ei jää pärast infektsiooni venima. Pealegi tundub, et me ei vaheta rinoviiruseid edasi-tagasi loomadega. See tähendab, et pole teisi liike, mis oleks meie külmetushaiguste hoidlaks. Kui rinoviirusel ei ole piisavalt inimesi, kelle vahel liikuda, siis ta sureb välja.

Me oleme seda väljasuremist eraldatud populatsioonides näinud. Üksikutel St Kilda saartel, Šotimaa rannikust kaugel loodes, elas sajandeid umbes 100 elanikuga eraldatud ühiskond. Aastas külastasid saari vaid üksikud laevad ja elanikud kannatasid ebatavaliste haigusnähtude käes, mida kutsuti cnatan-na-call, võõra mehe köha. Mitu sajandit tabas köha saart nagu masinavärk, iga kord, kui uus laev saabus. Haiguspuhangute täpne põhjus pole teada,^[8] aga rinoviirused olid ilmselt paljude juhtude taga. Iga laevaga, mis saabus toodi sisse uus tüvi. Need tüved pühkisid üle saarte ja nakatasid praktiliselt kõik elanikud. Mõne nädalaga oli kõigil värske immuunsus käes, viirusel polnud kuhugi edasi minna ja ta suri välja.

Sarnane viiruspuhastus juhtub ilmselt kõigis väikestes kogukondades, näiteks laevahuku üleelanute hulgas. Kui kõik inimesed oleks üksteisest eraldatud, toimiks St Kilda stsenaarium kogu liigile. Nädal või paar kulgeksid meie külmetushaigused omasoodu ja tervel immuunsüsteemil oleks küllalt aega viirustest puhtaks saada.

Kahju küll, aga siin on konks ja sellest piisab, et meie plaan põhja lasta: Meil kõigil ei ole terve immuunsüsteem.

Enamus inimesi saab kümne päevaga rinoviirustest puhtaks. Teine lugu on neil, kelle immuunsüsteem on oluliselt nõrgenenud. Elundisiirdamisel näiteks nõrgendatakse immuunsust kunstlikult ja tavalised nakkushaigused, sh rinoviirustest, võivad nädalateks ja kuudeks, arvata isegi aastateks venima jääda.

See väike grupp immuunpuudulikkusega inimesi on rinoviirustele taeva kingitus. Nende väljajuurimise lootus on õrnake. Nad jäävad püsima kasvõi mõnes inimeses, et jälle välja ilmuda ja maailm tagasi võtta.

Lisaks sellele, et Sarah plaan võiks põhjustada tsivilisatsiooni kokkuvarisemise, ei vabastaks see meid viirustest.^[9] Võib-olla ongi nii parem.

Haigused pole küll naljaasi, aga ilma nendeta oleks veel hullem. Carl Zimmer kirjutab raamatus „Viiruste planeet“, et lastel, kes rinoviirustega kokku ei puutu, on täiskasvanuna rohkem immuunsuse häireid. Võimalik, et need kerged nakatumised treenivad ja kalibreerivad meie immuunsüsteemi. Teiselt poolt, külmetushaigused on nõmedad. Lisaks ebameeldivustele need viirused ka nõrgendavad otseselt meie immuunsüsteemi ja avavad meid järgmistele nakkustele, nagu kirjutavad mõned uurijad.

Nii ehk naa, ma pole valmis seisma viis nädalat kesk kõrbet, et külmetushaigustest igavaeseks lahti saada, aga kui nad kunagi vaktsiiniga valmis saavad, olen ma järjekorras esimene.

--------------------------------

[1] Inglise keeles: virus. Kas mitmus võiks olla virii või virae? Kas eesti keeles öelda viirusi või viiruseid?
[2] Iga ülemiste hingamisteede infektsioon võib olla „tavaline külmetus“.
[3] Sümptomeid põhjustabki tegelikult immuusüsteemi reaktsioon viirusele, mitte viirus ise.
[4] Matemaatiliselt, jah see peab tõsi olema. Kui kesmiselt on vähem kui üks, sureb viirus välja. Kui on rohkem, peaksid kõik kogu aeg haiged olema.
[5] Sahara kõrbes umbes 450 miljonit inimest.
[6] Antarktikas umbes 650 miljonit inimest.
[7] Kes on Boing Boing's Cory Doktorow? Mingi Ameerika nali, doktor ta ei ole.
[8] St Kilda rahvas sai õigesti aru laevade saabumise ja haiguspuhangute seosest. Tolle aja meditsiinieksperdid ajasid aga tagasi, süüdistades kohalikke laeva saabumise ajal õues seistes külmetamises ja selles, et võõraste vastuvõtmise ja tervitamise käigus juuakse liiga palju.
[9] Kui karantiini ajal saab toit otsa ja me kõik sureme nälga, sel juhul inimeste rinoviirused surevad koos meiega.
[A] Raamatu ilmumisest saadik on majanduses toimunud ja toimumas teatud arengud. Üha enam on sellist majandustegevust, mis võiks tiksuda ka ilma selleta, et inimene iga päev klaviatuuri või juhtkangide taga istub. Võib-olla saavad ühel päeval kõik masinad ise hakkama, siis võime karantiine teha palju tahame.
[B] Raamatu ilmumisest saadik pole maismaad juurde tulnud, küll aga on inimesi juurde tulnud, seepärast on nüüd „veidi üle kahe hektari“ asemel „alla kahe hektari“.

Telekat pole ka mõistlik vahtida.

Üleeile tegi ERR jälle kooliteemalise saate. Ei ole just raske ära arvata, millest jutt. Oleks parem olnud seda mitte vaadata, aga üks hea kolleeg andis märku, et ta on saatesse kutsutud. Vana tutvuse pärast vaatasin siis enam-vähem ära. Väga hull ei olnudki.

Mis läks hästi:

*** Üldmulje jäi õnneks hea. Halvad asjad, mida keerulistes oludes ikka ette tuleb, vajusid saate käigus kuidagi lössi ja ei jäänud tervikus kõlama.

*** Õpilased olid väga mõnusad. Panid õpsidele ja tegelikult kogu süsteemile hindeks nelja... Või kolme, nii ja naa. Tublid lapsed, jõudu teile!

*** Väga hea näide oli sidekatkestus. Oli valitud üks õpetja, kellega rääkida, aga pilt tuli, heli tuli, aga vist ei läinud või kuidas see oli. Just nii see ongi reaalses elus. Tõeliselt hea näide, kuis avalik-õiguslik ERR, kõigi on IT-osakondade ja tehnikute armeega jääb lihtsa videokõnega jänni.

*** Teadlane oli väga tubli. Andis keerulises olukorras oma sõnumi ära ja suutis selgeid näiteid tuua. Näitas, et teab, mida räägib. Teaduspõhine, mis siin rääkidagi.

*** Tuttav füüsikaõpetaja oligi rahulik ja positiivne, suutis veenda, et ta teab, mida teeb ning plaan jätkamiseks on olemas. Tuli endalgi hea ja julge tunne, küll saab, kõik kontrolli all.

Mis läks halvasti:

*** Keda sa ikka kutsud tähtsast teemast rääkima – spetsialisti, kes on aastaid asjadega toimetanud, kellel diplomid ja kraadid ette näidata, kes on tähtsal kohal ministeeriumis, sihtasutuses või ametis. Küllap tema teab. Harvade eranditega läheb ikka jälle nii, et spetsialist kõneleb oma asjast, omas keeles ja hea on, kui lausa teemast mööda ei pane. Oleks ehk parem kutsuda spetsialisti asemel ekspert? Küllap vist, aga kes vahet teeb? Näiteks õpetaja on kooli küsimuses ekspert. Kahjuks jääb just õpetaja, kui ta just staarõpetaja ei ole, haridussaates enamasti nö taharitta.

*** Ajakirjanikud tahavad igale teemale puid alla ajada. Võetakse tänavaküsitluselt, Twitteri või Facebooki sügavustest üks küsimus – Juhan küsib, et mis saab siis, kui mul kodus... Arutame seda! Hea ekspert ütleks, et Juhani teema paneme homseks lahendamiseks kirja (kui on teada, ütleme ära, kes lahendab), aga nüüd räägime sellest, kuidas lugu valdavalt, enamasti või keskmiselt on ja toimib. Saatejuhile on see muidugi igav, tema tahaks kohapeal päriselu üksikprobleeme lahendada.

*** Sidekatkestus, mis oli ju hea näide, lasti täiega raisku minna. Saatejuht ehmatas kaameks – jätame vahele... vabandust. Otsis uue teema, aga uus teema oli ju ekraanil juba.

*** Õpilane küsis, kas olukorra keerukusega seoses tulevad riigieksamid seekord natuke lihtsamad. Stuudiorahvas hakkas naerma. Kuulge, õpilasel on mure, ta esitab küsimuse. Võib-olla on see loll küsimus, aga inetu on selle üle naerda. Nad said vist ise ka aru ja kokutasid ikka lõpuks mingi segase vastuse valmis. Minu asi see muidugi ei ole, aga aus vastus võiks olla, et riigieksamid on juba valmis, võib-olla isegi juba trükitud. Kui eksamid tulevad, siis nad tulevad sellised nagu nad on. Või kuidas?

Hääküll, ma panen saatele ikka kolme ära... Või nelja, nii ja naa.

Mida kindlasti ei tohi juhtuda?

Ma väga loodan, et koolid või mõned teised asutused ja instantsid ei tee lühikest nimekirja õppevahenditest, materjalidest, suhtlemise või infovahetuse keskkondadest, platvormidest, mida peab kasutama ning teisi siis ei tohi.

Muidugi, ma saan aru, et vahest tundub lihtsam, kui kõik õpetajad teevad ühteviisi, kui on üks tabel, kus on kõik kodutööd ja teine, kus tunniülesanded jne. Seda pole kunagi olnud. Pole vahet, kas oleme distantsil või istume ühes ruumis koos. Üks õpetaja ütleb, mida teha, teine kirjutab, kolmas paneb Stuudiumi, neljas Facebooki.

Muidugi on nippe, kuidas elu ilusamaks teha. Teame neid, kasutagem siis. Ma olen elanud ühiskonnas, kus üheülbalisus, ühe vitsaga löömine, ühe lauaga lajatamine ja traktor tõmbab õhtul teki peale, oli norm. Seda ei tohi juhtuda.

Teabevool on olnud äge

Võib olla oleks parem öelda kroonviirus, mis imevigur see koroona on? Paraku see rong on vist läinud ja ega me ka koroonalahendusest ja koroonapatareist pole lahti saanud. Äkki teeks sellise häppeningu, et kui kroonviirusest võitu saame, teeme ühe koorona turniiri. Kui võimalik, panen UPT-22 nimekirja.

Lugesin läbi õpilaste distantsõppe küsitluse kokkuvõtte. Üldiselt on läinud hästi. Kõigest ühe nädalaga on enam-vähem paika saanud. Nagu see alati on olnud, õpilased on erinevad. Kui hoolega lugeda nende märkusi, siis soovitakse (ja kiidetakse) konkreetseid ülesandeid, mille vastuse saab kohe teada, et ennast kontrollida ja kindel olla. Samavõrra soovitakse (ja kiidetakse), ülesandeid, mis võimaldavad pikema aja jooksul loominguliselt läheneda ja iseseisvalt areneda õige tulemuseni. Nonii, seal vahel on ka kõikvõimalikud kombineerituid või segatud võimalused. Ega see klassiruumis istudes tegelikult teisiti pole. Nii et looge laiemat valikut. Loobuge lootusest, et üks ülesanne või ülesande tüüp ongi see võluvits, mis kõik targaks teeb.

Arvatavasti on juba kõik aru saanud, et SUUR KÜSIMUS on, kuidas oma kuruse lõpetatud saab ja hinded kätte. Küsiti ka minu käest ja eelmisel nädalal andsin ausa vastuse – ei tea. Lubasin esmaspäevaks teada ja saigi see asi kaelast ära. Ma arvan, et kuigi see on kirjalikult saadaval, peab ikka veel meelde tuletama ja eesli kannatusega kordamine on teadagi õpetaja-ametis võtmetähtsusega oskus. Saab tehtud.

Üks kindel asi tuli küll küsitlusest välja, mis tahab kohe täna tegemist ja homme õpilaste ette viimist.

Eksamite kohta on ka juba otsused olemas, nagu ka selle kohta, et koolivaheaeg tuleb. Ta tuleb ilmselt teisiti, aga ta tuleb, mis on üsna lohutav teada ses kõikuvas olukorras. Eks meil on veel küsimusi ees. Aga ikka üksiti, õeke.

Lingipäev

Ilus päev. Peab muidugi veel vaatama, millega õpilased on hakkama saanud ja homset planeerima, see ju tavaline asi.

Käisin õues. Jaa-jaa, tuleb tunnistada, et ka mina, aga eks see mind käigus hoiab mingil moel. Päike paistis, kuigi mitte nii väga kuumalt. Tore, et sai natuke valgusega katsetada, kulub ehk kolmanda kursuse optika osas ära. Parkisin jalgratta ja pidasin mõned sõbralikud telefonikõned, mis oli tore ja julgustav.

Jaaaa siiiis, kui tuppa tulin, kiikasin ettevaatamatult ERR uudistesse.

Lapsevanem karjub appi. Mida teha, kui see on nii kooli, kodu kui ka lapse seisukohast nii vale. Nagu üks mu lemmikumaid internetiprofessoreid jutu sissejuhatuseks ütles: Completely incorrect answers, completely wrong answers, disturbingly wrong, badly wrong on so many different levels.
Õpilased digitoode. Toode on siin täitsa vale sõna, tooraine on õige. Kui tahate viisakas olla, siis öelge ressurss.

Jaa-jaa, muidugi on selles kõiges ka tera tõtt, aga tahaks kohe igas punktis vastata ja vaielda. Olen aga õppinud oma pika ja seiklusrikka elu jooksul, et kui väga tahad õiendada, siis mõtle kaks päeva.

Teadusmeetod on ikkagi põhiasi. Meenutades eilseid jutte, valem ei ole tähtis. Isegi kõik valemid kokku ei ole, aga teadusmeetod on ja ta vajab aega.

Talupojatarkuse vastu paneks ka talupojalolluse. Ja siis, nagu Andi fabuleerib teadustarkuse teemal, paneks siia vastu teadusliku puupäisuse.

Kas me koormame õpilased üle?

Olukord, nagu juba palju kordi öeldud, on eriline. Seda enam oleks vaja olla iseenda ja õpilaste heaolu ja hingerahu nimel võimalikult tavaline. See on inimloomuse vastu, me hakkame paratamatult eriolukorras eriliselt käituma. Ma tundsin kunagi üht toredat pereema, kes tähtpäevadeks süüa tehes arvestas alati iga toitu nii palju, et ainuüksi sellest saaksid söönuks kõik külalised. Kujutate ette, igale külalisele suur taldrikutäis kartulisalatit, et kõht oleks täis. Igaühele sülditükk. Igaühele seitse singirulli. Igaühele, viis täidetud muna. jne. Lõpuks on tort nii suur, et igaüks saab tüki, mille ta sööks ehk ära, kui poleks nädal aega üldse midagi hamba alla saanud. Talle öeldi, midagi ei muutunud.

Katsugem siis meelde jätta. Sinu õppeaine ei ole ainuke õppeaine kogu koolikursuses ja kahju küll, aga see pole ka kõige tähtsam. Seda viimast on kõige valusam tunnistada, aga eriolukorras siiski möödapääsmatu.

Nimesid nimetamata, mul on üks kolleegi murekiri:

Rääkisin täna kahe õpilasega, kes ütlesid, et koolipäev kodus kipub venima kümnetunniseks. Need polnud üldse nõrgemad õpilased.
Ilmselt oleme vist liiga hoogsalt alustanud! Pole ju midagi katki, kui üks valem õppimata jääb või kuidas?

JAH

*** Kümme tundi on liig, mis liig. Eriti liig on see nõrgematele, aga tegelikult neil võib ju veel kauem minna. See pole lõpuks enam võimalik ja viib paratamatult loobumiseni.
*** Küllap me oleme tõesti liiga hoogsalt alustanud, aga siis ongi hea põhjus natuke tagasi tõmmata.
*** Tõesti, mis see üks valem nüüd nii oluline on.

EI

*** Kahe õpilase pealt on siiski ennatlik otsust teha. Kuidas need statistikud ütlevad, valim ei ole esinduslik.
*** Ma kahtlen selles aja-arvestuses. Meil on ju koolipäeva pikkus ka 8 ja pool tundi tunniplaani järgi. Pane paar tundi kodutööd juurde ja ongi kümme tundi. See ei ole aus rehkendus ja ega ta kodus ka ei pruugi päris nii olla.
*** Küsimus pole selles, kas jätta ära üks valem. Küsimus on milline valem?

Külauudiseid Järvamaalt

Mõnes koolis on harjutud iganädalast infokoosolekut pidama. Sellest muidugi loobuda ei saa, nüüd peetakse neid videosildade kaudu. Nagu olen kuulnud, see on päris mõnus. Kui mõni küsimus kipub venima, paned kõrvaklapid lauale ja klõpsad mikrofoni nulli. Tood köögist vorstivõileiva ja kruusi teed, lähebki kohe libedamalt.

Meil oli kombeks iganädalast infolehte ilmutada, toimis päris hästi. Koduõppe nädalal see komme miskipärast kadus, nagu poleks enam infot, mida sinna panna.

Aega on, lõimime!

Tuleb olukorda ära kasutada. Uuringud on näidanud ^[viide?],  et õppeainete vaheline lõiming ei jää tahtmise ega oskamise taha. Põhiliselt on asi kinni samas, kus ta kogu aeg ja kõiges on olnud – oleks vaid rohkem raha ja aega. Raha muidugi ei ole (tegelikult on, aga vähe)^[A], kuid aega nüüd justkui võiks olla. Kolm lõimingulugu:

1) Tõesti, ma vaatan ülduudiseid üks-kaks korda päevas ja usun, et see on mu tervisele hea. Olen aga ometi uudishimulik ja vahin laiemalt maailmas ringi. Haiguste teemas surfates jäi silma bioloogiat ja matemaatikat lõimiv graafik. See on veel päevakajaline ka, viirus levib tänases globaliseerunud maailmas. Ja veel – interaktiivne, reageerib hiirega tõngumisele. Vähe sellest – arenev, st kasvab iga päevaga.

Joonis 1. Eileõhtune ekraanipilt.

Pöörake tähelepanu kolmele sirgele „doubling every # days“. Tavagraafikul need muidugi sirged ei ole, aga püsttelg on logaritmiline, sellepärast siin on. Haiguse võitmine tähendab graafiku horisontaalseks keeramist. Kaks head uudist on Hiina ja Lõuna-Korea. Ka nemad alustasid, nagu peaaegu kõik, tõusuga „topelt 2 kuni 3 päevaga“. Nende kriipsud tõusid sama järsult, kui vastavad sirged, aga nad on selle alla keeranud nädala-paari jooksul. Hiinlastel on seal üks imelik jõnks sees, ei tea mis juhtus? Hea küsimus õpilastele ette sokutada.
Eesti ilmus pildile umbes nädal tagasi ja jääb esialgu kribu-krabu sisse all vasemal. Seal on nii palju kriipse, et väga raske on pihta saada. Maailma mõõdus polegi me olulised, aga eks me ikka tahaks olla.

Joonis 2. Eesti

Eesti käigu saab siiski välja otsida (🔍) ja  suurendada. Me alles alustame oma pisikest lahingut, aga graafik pöörab juba õigele poole. Algul panime meiegi „topelt 2 päevaga“ suunas, aga paar viimast päeva näitavad pigem „topelt 5 päevaga“. Oleme optimistlikud, aga muidugi on veel vara šampust juua. (Oh ei, šampust võib muidugi alati juua, selleks ei pea tegelikult mingit põhjust olema. Proovitud ja toimib, aga piiri peab pidama.)

Ülesanne. Klõpsake graafik käima ja otsige välja riskipiirkond Iraan, graafik on palju pikem ja kõrgem kui meie oma, aga kuju on umbes sama. OK, nüüd Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa? Arvatavasti nägite juba ära Jaapani ja Singapuri?

Ma küsisin õpilastelt ühe küsimuse radioaktiivse lagunemise kohta. Eile kirjutasin vastuse nende vastustele.

2) Millal see oli, kui me audikas lõimingu-spunki otsisime? Ma lubasin siis leida mõne lingi füüsika ja draama lõimimiseks. Minu jaoks on muidugi füüsika väga dramaatiline teadus ja õppeaine. Sellist ilmselget tõsiasja on väga tüütu tõestama hakata ja aega ka ei ole ju. Tegelikult ma otsisin paar linki välja küll ja tegin ka hea plaani teemat veidi arendada, aga no aega ei ole ju sugugi olnud.

Jutt oli ühest konkreetsest asjast. Galilei kirjutas vähemalt ühe oma töö näidendina ja see oli väga oluline töö. Võib-olla mitte nii väga teaduslik, aga kindlasti õpetlik raamat. Hea oleks sealt üks lõik eesti keelde tõlkida, aga no pole ju aega. Asi jäi toppama selle taha, et ma ei leidnud seda kõige paremat kohta raamatust üles ja kahjuks ei oska kohe sugugi itaalia keelt, rääkimata Galilei aegsest keelest. Ja aega ka ju ei ole. See, et Galilei üldse itaalia keeles kirjutas, mitte ladina keeles, on veel omaette teema. Ühesõnaga, eesti keeles ei tundu sealt seni midagi olevat. Küll aga on „Füüsika ajaloos“ päris kena peatükk selle näidendi kohta. Juba see, kuidas Galilei Arcetris ja Pisas töötas ja  toimetas, on draamat väärt ja eks sellest ongi kirjutatud, filme ja näidendeid tehtud. Inglise keeles on tõlkeid erinevast ajast. Olen natuke vaadanud (kuigi aega ei ole) 1953. aasta tõlget, mis internetis osaliselt näha. Ma ei luba midagi.

Kodutöö keeleõpsidele: Eesti keeles öeldakse Galilei, inglise keeles Galileo. Miks nii? Õpilased on seda vahest küsinud. Uurisin natuke ja mul on oma seletus olemas, aga õpilased teevad selle peale enamasti suuri silmi.

Lisalugu. Füüsika on alati dramaatilne olnud, aga sellest pole alati näidendeid ja filme tehtud. Draamteater lavastas Kopenhaageni, aga see jäi mul nägemata, polnud aega. Film algab nii, aga mis tegelikult elus juhtus, jäigi saladuseks. Bohri arhiiv on nüüd avalik, sealt tulid välja Heisenbergile kirjutatud kirjade mustandid. Kõik jäid lõpetamata ja saatmata, lugu läks veel salapärasemaks.

3) Istun jälle restoranis toolil, elu garderoob on külm, aga supp on liiga kuum, et seda sööma hakata. Mida teha?

Etiketiõpetaja ütles^[B], et on kaks võimalust.
* Istud ja ootad, et supp jahtuks. Kui on paks supp, võtab see uskumatult kaua aega^[C].
** Liigutad suppi tasakesi lusikaga, et ta veidi kiiremini jahtuks^[D].

*** Puhumine, luristamine, taldriku loksutamine, akende avamisega tuuletõmbe tekitamine ja ühest taldrikust teise valamine on kõik – ei-ei-ei.

Niisiis, me tegime jahutamise uuringu. Tulemused ei olnud kuigi head. Suppi ei keetnud, esimeses lähenduses proovisime veega. See on küll põhikooli soojusõpetuses üsna levinud töö, aga ise polnud seda siiani teinud. Järgimine aasta, kui õnnestub, teeme uuesti ja paremini. Ma ei luba klassile suppi keeta. Või siiski, ega see nii halb mõte polegi^[E].

Tuli jutuks, et meie sõbralike naabrite juures on tee jahutamine tassist alustassile valamise ja lurinaga joomise abil täitsa tavaline tegu. Olen ise proovinud, oli huvitav, aga hommikuse kohviga olen siiski teisiti hakkama saanud.

Kõik, nüüd joonealused ----------------------------------------------------------

A) Rahaga, nagu ma varemgi olen öelnud, on nii, et mingi asja loomiseks, väljamõtemiseks, isegi arenduseks võib leida projekti, stipendiumi, toetuse. Kui sedama asja pärast aastaid, isegi aastakümneid elus ja käigus hoida, peab järjekindlat uuesti ja uuesti projektiraha vmi taotlema. No ja siis läheb ikka nii, nagu tavaliselt, kuigi mõeldud oli ju paremini.
B) Etiketiga kerkis veel lipsusõlme küsimus. Tuleb välja, et lipsusõlm, nagu ka kingapaelte sõlmimine ei ole topoloogia mõttes üldse sõlmed. See ei sega muidugi topoloogia matemaatika rakendamist, kui väike mööndus lisada.
B-1) Oot-oot, see energia küsimus läks päris meelest ära. Ma ütlen, et väga kurva õlakehitusega reageerivad õpilased küsimusele, kui suur on inimese bioloogiline energiatarve. See on natuke hämmastav tänapäevases maailmas, kus ülekaal on suur probleem. Ka sportlased võiksid olla teadlikud, aga võta näpust, kõigil samasugused pikad näod ees. See selleks, kui palju kulub energiat tantsimiseks? Jätkem edasiseks arutluseks seisukoha, et tantsimine hoopis loob positiivset energiat.
C) Miks jahtub paks supp või kissell nii kaua? Milline füüsikaline protsess on selle nähtuse põhjuseks?
D) Mis see siis on? Milline füüsikaline protsess lusikaga liigutamise juures kiirendab jahtumist?
E) Rumfordi supp lõimiks ajaloo, ühiskonnaõpetuse (sh juura), bioloogia, keemia, põllumajanduse, tervise, inimeseõpetuse, teadusmeetodi, mida veel..? Füüsika vist.

Uudiseid mitte lugeda!

Oli see ehk Ilmar Raag, kes soovitas vähem uudiseid vaadata-lugeda? Arvatavasti peaks kord päevas täitsa piisama. Üsna loogiline, kui loed vähem, siis loed ka igasugu jama vähem. Vanarahvas ütleb küll teistpidi, et kes vähe räägib, see vähe valetab. Füüsikud ütlevad sel kohal tavaliselt, et see on kõigest märgi küsimus.

Hääküll, nüüd vastu õhtut ikka natuke vaatasin, mis maailmas toimub. Majanduse rahvas on närviline, igaüks oma moodi ja oma mätta otsas, mida oligi arvata. Ajakirjanikud ja iga masti arvajad on kõige hullemad. Just nende pärast peaks vähem uudist jälgima. Õpetajad on rahulikud. Tahaks kirjutada, et õpetajad on rahulikud, nagu oligi oodata. Tegelikult ma ei tea, kas nad kõik ikka on nii rahulikud kui paistab ja mida keegi on oodanud.

Mis puutub kodudesse, õpilastesse ja vanematesse, siis see on täiesti seinast-seina. Ühel pool on „ullumaja, mayday, .- .--. .--. ..“ teises otsas „eks me oleme varem ka igasugu lahedaid asju teinud“.  Muidugi on asi suuresti selles, et väikestega on hoopis teine asi toimetada kui meil gümnaasiumis.

Mis küll kohe silma torkab, et raske ja tüütu on see, kui keskendutakse ülesande ärategemisele ja veel aja peale. Noh, ma loodan, et õpetajad on kõik väga mõistlikud, kannatlikud ja loomingulised, aga tegelikult ma ju tean, et see ullumaja võib vabalt tulla ka õpetajate poolt. Harjutus number kolm avaneb lahendamiseks kell 12.32 ja peab olema salvestatud kell 13.00. Nii lihtne on panna masin aega võtma ja see võib vabalt tunduda tore. Aga see ei ole tore. Seepärast on soovitused hoogu pidada, võimalusi hinnata, aega anda väga asjakohased.

Nii ka vanemad. Mõned on väga harjunud kõike käsu ja korra järgi tegema. Neile muidugi istub iga eriolukord väga valusalt pähe, mis omakorda veereb jälle laste kaela. Seega, rahu, ainult rahu!

Koduõppetööst

Mul on vedanud. Meie kooli perioodõppe süsteem ja minu aastaplaan annavad mulle piisavalt hingetõmbeaega ja võimalusi oma tegevust mõtestada. (Oh sa poiss, kus kirjutasin praegu ilusa lause!)

Lihtsuses on ikkagi võlu ja võti. Soovitusi, mida kasutada koduõppeks, on pööraselt. Lehekülgede kaupa on võimalusi ja linke, mida ma väga suure huviga vaatan ja uurin. Tunnen kaasa ja muretsen nende õpetajate pärast, kes just praegu peavad rabama ülekoormusega, viis-kuus tundi päevas viis päeva nädalas. Siis on eluterve rutiini puudumine ja võõraste soovituste lugemine-kuulamine lausa tervistkahjustav. Otsustasin esialgu jääda nende asjade juurde, mida olen juba kasutanud ja mis ka õpilastele võiksid tuttavad olla. Tõesti, olukord on eriline, info... ütleme nii, et on veidi katkendlik. Paratamatult ollakse sutsuke mures, vast ei ole parim idee hakata õpilaste elu veel ka „huvitavaks“ tegema. Huvitavaks tegijaid jätkub ka ilma minuta, ma arvan.

Muidugi selgub, et õpilased, nagu ka õpetajad on erinevad, väga-väga erinevad. Olen saanud viisakaid tähelepanu juhtimise kirju, kui miski ei toimi. On töid korralikult ja asjalikult ära tehtud enne, kui ma jõuan juhendi teha ning välja saata. Teiselt poolt on neid, kes üldse vedu ei võta. Mõned teevad ikka seda, mis endale pähe tuleb, mitte seda, mida ma palunud olen. Ega see muidugi klassiruumis istudes teisiti ei ole. Teame ju küll, kui küsimust loetakse pärast vastuse kirjutamist või ärasaatmist. Ikka on neid, kes eriti näole ei anna või ka füüsiliselt kohal olles, tegelikult ei osale. Tean seda hästi, sest oskasin oma kooliajal päris kaunilt niiviisi teha.

Kuidas muidu kodukontoris koduklassis läheb? Tegelikult oleks ju eraldatuse mõttes õige püsida üksikus maakohas või metsaonnis. Internetiühenduse pärast on parem ajutiselt viibida linnakorteris. Siingi on mõnus päikesekella järgi elada. Hommikune päikesepaiste on köögiaknas. Loojangut võib vaadata elutoadiivanilt. Köögipoolne õuetermomeeter näitab 20°C, aga see on pettus, päike paistab anduri peidukohale otse peal. Tegelikult on 6°C, hea seegi. Tahaks juba õue minna.

Mis siis ikka, head sõbrad ja vanad tuttavad. Teeme ka teile ühe kohaloleku kontrolli. Küsitlus sulgub täna õhtul kell 18.

Tänane päev ei saanud nii helge kui eilne, aga mine tea, õhtu veel noor.

Kiitsin eile veidike Moodlet, aga liiga vara. Ühel hetkel segus, et minu loodud foorumile ei pääse õpilased ligi. Tuleb välja, et kui panna üks ülesanne kõigile õpilastele, aga õpilased on jagatud rühmadesse, siis saavad kõik rühmad ülesandele ligi. See on loogiline, me teeme ju kogu aeg nii oma UPT-dega ja ma olen füüsika kursustega teinud. Kõik toimib, kuni teete foorumi kõigile, aga õpilased on klasside kaupa rühmades. Siis ei saa keegi sisse. Kui foorumis on juba teemad sees, siis ei seda ka muidu parandada, kui määrata iga teema käsitsi ringi vajalikule rühmale. Kui te nüüd aru ei saanud sellest jutust, siis pole midagi. Mina seda välja ei nuputanud ja olen väga tänulik Annelile, kes ülikiiresti küsimuse lahendas ja mulle ära õpetas. Nii et kõik on korras, aga mis kuramuse moodel-loogika see on, ma ei või!

Ma mõtlen, et nüüd oleks vaja veel vaadata, mis õpilased täna teinud on ja neid ka natuke kiita.

OK, ma rahunesin natuke

Käisin õues ja lasin hõredal vihmal mu peale sadada. Iseenesest on ju hea, et ajakirjanikud tassivad meile teateid. Päris hull oleks, kui midagi ei kuuleks ja siis äkki näiteks:

Koolid peaksid koondama õpetajate kasutatavad digilahendused, sest virvarr, mis kodudesse jõuab, on nii mahukas, et võib hakata õppimist segama.

Lause teine pool on õige, just kirjutasin sellesama üles lõunapaiku. Hoidke õpilasi parimate kavatsuste eest. See, et koolid või taevas appi, ministeerium, hakkavad lahendusi koondama, on jälle segane ja hirmutav. Misasi see koondamine üldse on siinses kontekstis? Katsuge te mul midagi ära koondada.

Ametlik teade koolidele jõudis kah kohale. Loodame ikka paremat.

Päevakajalist kah!

Haridusministeerium asus tegutsema. Ühesõnaga, üritavad juhtida, kus midagi juhtida ei ole. Arvavad, et kui olukord uus ja segadus suur, siis seda saab segaste sõnumitega parandada. Näiteks:

Küsimusele, kas mingil hetkel võidakse otsustada õppetöö üldse seisma panna ja jätkata siis, kui eriolukord on läbi, vastas Vinter-Nemvalts, et ministeerium jälgib olukorda, kuid kuna täna on alles kaugõppe kolmas päev, on veel vara midagi öelda.

Mis küsimus see on, kas mingil hetkel võidakse otsustada? Ja mis vastus see on, jälgime olukorda, vara veel midagi öelda. Me püüame siin rahulikult tööd teha ja siis äkki liigume kahenädalase sammuga ja viimased otsustamise tärminid, pole veel põhjust arvata jne.

Ei ole hea uudis, no ei ole.

Pandeemia jutt on juba ära tüüdanud

Jajah, selle ma panin juba eile kirja, aga ikka rahu ei saa. Tegelikult on haiguste värk ikka omamoodi huvitav, kui juhtud olema loodushuviline või ka matemaatiliselt või ka filosoofiliselt. Öeldakse küll, et oleme haigustega kogu aeg elanud ja hakkama saanud, mis siis nüüd äkki juhtus. Läinud nädalal, kui veel mõnigi rääkis villastest sokkidest ja hanerasvast, läksin vaatama, mis internet ütleb kunagi olnud haigustest. Hispaania gripist sai hiljuti 100 aastat, sellest on palju juttu. Leidsin koha, kus suuri haiguspuhanguid näitlikustatakse kurjade karvaste pallidega. Saage tuttavaks, see on HIV/AIDS:

Kes julgeb, võib siit ka teised üle vaadata ja muudki.

Täna on kolmas päev

Nii nad ütlevad, nagu oleks meil nüüd uus ajaarvamine. Eile aga oli ilus päev. Koolimaja oli mõneks tunniks lahti neile, kes läinud nädalal midagi kodutööks väga olulist maha jätsid. Ka mina sättisin lauanurgale midagi esmaspäeva hommikuks valmis. Võtsin jalgratta ja sõitsin läbi vaikse päikselise linna kooli. Tõstin osa asju riiulisse ja võtsin kaasa, mis oluline tundus. Kes oskab arvata, mis tegelikult kuu aja jooksul oluliseks või kasutuks osutub.

Juhtkond pidas koosolekut, läbi lahtise ukse nägin. Hiljem sain teada, et nad olid istunud pika laua taga hästi suurte vahedega, et viiruseraisk ei saaks ühelt teisele hüpata, kui ta on majja hiilinud. Mõned õpilased olid tulnud oma infotehnoloogia probleemidaga, neid nägin ka kaugelt. Kusagil keegi kõndis koridoris ja turvafirma kontrollis suitsuandureid. Kõik. Mulle tundub, et koduõpe ongi juba käima läinud ja toimib. Või olen ma liiga optimistlik?

Teate seda vana Ameerika mõistujuttu? Farmiseadmete müügimees kutsub farmerit koolitusele:
„Me näitame seal uusimaid seadmeid, aga see polegi oluline. Sa saad sealt parimat teadmist, kuidas oma äri edendada. Meil on teadlased ja insenerid kohal. Nad on aastakümneid põlluviljade kasvatamist ja loomapidamist uurinud, statistikat teinud ja suurepäraseid meetodeid leiutanud. Neil on paksud kokkuvõtted oma tööst, aga meil on ka lihtsad-selged nõuanded pakkuda. Vaatad üle, saad midagi rakendada, elu läheb lihtsamaks, farm areneb, rikkus tuleb. Ja see on kõik tasuta. Milles asi, paneme nime kirja.“

Farmer kratsib pääd, tammub jalalt-jalale, lükkab mütsi kuklasse ja ütleb:
 „Kuule mees, kui mul oleks aega ja raha rakendada kõike seda, mida ma põllumajandusest ja ettevõtlusest juba praegu tean – ma olekski juba miljonär.“ Läheb oma tööde-tegemiste juurde tagasi, müügimees jääb lolli näoga vahtima.

Võib-olla teate ka seda vana Eesti koolijuttu? Koolitaja räägib erinevatest õpimeetoditest ja teeb klassitäiele õpsidele sihukese harjutuse. Võtame näieks mingi õppetüki, peatüki õpikust või muust raamutust, ülesande, video- või helilõigu vms. Vaatame-kuulame-loeme selle läbi. Siis jagame klassi rühmadeks või kui tahate, las teevad üskipäini. Nüüd teevad kõik (või kõik rühmad) just õpitust lühikese luuletuse või väikese näidendi jne. See kinnistab materjali, elavdab tundi, kaasab õpilasi, arendab loomingulisust, on õpilastele huvitavam kui tavatuupine jne.

Esmaspäeval, neljandas tunnis ütleb ajaloo õpetaja: „Loeme õpikust läbi peatükki see-ja-see, leheküljelt too-ja-teine, ning siis...“
Klass jätkab kooris: „...EI TEE sellest luuletust!“

Ma mõtlen praegu selle peale, kuidas saaks oma õpilasi kaitsta. Kui me koolis koos oleme, siis on klassil vähemalt võimalik vingus nägu teha ja kui ikka väga hulluks läheb, siis öeldagi – EI TEE. Praegu on kõik kodus ja nende kaela langeb õpetajate parim tahtmine. Kõik ülesanded, õpikeskkonnad, videokonverentsid, kirjutage luuletus, tehke joonis, pildistage üles, võtke videosse, laadige instasse, saatke ära, suhelge feisspukis, vaielge foorumis... Teeme elu huvitavaks, saame loominguliseks, oleme kaasaegsed, vaatame tulevikku...

Kuidas edasi? Kas edasi?

Hääküll, ma tean, et see kriisijutt on kõiki ära tüüdanud. Noh, eks see on ka loomulik, nagu seegi, et mõni Suur Nina kasutab sabakergituse võimaluse ära. Küllap olete juba kümme korda kuulnud todagi, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Habemega nali, aga tera tõtt selles ju on.

Vaatasin siit-sealt uudiseid. Ongi nii, püüdleme ikka tagasi, moodsat kõnepruuki tarvitades, me kindel suund on jälle mugavustsooni. Kas leiaks või kust leiaks nimekirja asjadest-tegudest, mida me praegu olude sunnil ei tee ja ei hakkagi enam tegema. Selgub ju praegu, et olemegi seda kõike teinud harjumusest ja mugavusest. Ei, me räägime enamalt ikka sellest, kuidas ühel ilusal päeval olukord normaliseerub. Siis pöördume tagasi tavapärase rähklemise ja rabamise juurde. Teeme kõik tegemata asjad ära ja kasvame kiiremini-suuremaks-paremaks kui kunagi varem.

Olgu see tänase päeva ainuke sõnum. Võib-olla võtan homme needki sõnad tagasi.

Moodle

Ma olen aastaid kirunud Moodle õpetamise ja õppimise keskkonda ja ma jään selle juurde, et ta on kohmakas, ülekuhjatud, ebaloogiline ja suhtub kasutajatesse halvasti, austuseta. Muidugi on imelik öelda, et ta suhtub, sest kes ta on. Eesti keeles see nii teravalt välja ei löö, aga on siiski võimalik küsida, kas võib üldse öelda „ta“, võib-olla peaks ütlema „see“? Aga see ei muuda etteheidete sisu.

Nii on. Paraku ma tegin nüüd neid koduõppe asju homseks ja edaspidisekski valmis ja ütleme nii, et leebusin veidi. Lõpeks, kõigega harjub ja kui rohkem tegelda, hakkab sealt ka mingi loojate tibatilluke loogika välja paistma. Õpilased ka väga karjunud ei ole, ainut kirtsutavad nina. Vaatame kuis tuleb, praeguseks asjaks ta isegi sobib mingil moel.

Kes on hea juht?

Hea juht ei sega tööd. Vaatasin eile kõiki neid soovitusi. Mis keskkonda, platvormi, e-õpikuid, e-opikut vmi kasutada ja mõtlesin, et kui nüüd kellelgi tuleb pähe kuidagi korraldama hakata... OK, kell on juba 12 läbi ja siiamaani saab rahulikult teha. Keegi seganud ei ole, on olnud mõningast abi ja mõned kasutud nõuanded. Vaatame edasi, ega see vist kõigile ja igal pool nii lihtne ei ole.

Kes teeb vahet Moodlel, Googlel ja Doodlel?

Mul on mõte õppetööga muudel-guugel teha. Juba hakkasingi tegema.

Hommik on õhtust targem

Kui oleks tavaline koolipäev, oleks alanud esimene tund. Mul esmaspäeviti esimest tundi ei ole, võtan rahulikult. Valan kohvikruusi uuesti täis ja otsin üles ühe vana juutuubimälestuse, mis eileõhtuse kaugõppepraktikumi mainimise peale öösi kummitama tuli.

Ameerika, seepärast muidugi kalkuniküpsetamine, aga mitte see ei ole oluline. Vaata hoolega.

OK, see oli kaheksandikele. Võib-olla gümnaasiumile tuleks ülesanne natuke teisiti püstitada. Meil on vist ülikoolid ka koduõppel, päevapeale uurin täpsemalt. Näiteks kahe erineva soojenemise või jahtumise graafiline võrdlemine. Mul on hoopis optika teine tund homme 11. klassiga. Peab midagi välja nuputama sellel alal. Clifford, vana hereetik, on siin kindlaks toeks. Ma loodan.

Tegin alguse ära

Homme on pigem ülemineku ja planeerimise päev, aga ma vaatasin siiski natuke tulevastele teemadele peale ja tegin mõned proovid. Nii tubli! (Kiitke kõik ennast ise, sest arvatavasti lähematel päevadel ei ole teistel aega teid kiita. Nagu varem oleks nii väga olnud.)

Aga on ka selline küsimus juba ilmunud: kuidas teha ilma katsevahenditeta/kaugõppes praktikume?

Ma arvan, et võtmeks selles küsimuses on kaldkriips. Me oleme harjunud, et õpilastele pannakse praktiliste tööde jaoks asjad lauale valmis ja juhend kõrvale. Juhendi ma võin ju saata või üles panna, aga katsevahendi mõiste peab leidma uue sisu ja see muudab muidugi tagurpidi ka juhendi mõtet. On millega tegelda.

Inimene massina vastu ei saa

Tõesti, sain just kirja, kus on ilusti-kenasti kirjas olulised sündmused, mis toimuvad järgmisel nädalal. Olümpiaadid, konkursid, töötoad, järeltööd. Kahele neist on lisatud – jääb ära. Tegelikult ei toimu neist ühtegi, kuigi kalendrisse on nad pandud juba eelmise aasta augustis või selle aasta jaanuaris. Inimene mõtleb, robot naerab.

Käesoleva kirja koostas Stuudiumi robot, ja sellele saadetud vastuseid ei loe keegi. Probleemidest kirjuta palun Abisse.

Päikseline pühapäev, mis teeme?

Kool on kinni, st koolimaja on kinni. Olgu, täna on pühapäev, aga see jääb ka homme nii ja siis saab tavaliseks. Kaugõpe on otsustatud sisse lülitada teisipäevast. Homme on siis aega käivitada. Kaugõpe pole tegelikult hea sõna selle kohta, mis praegu toimuma hakkab. Teada-tuntud kaugõppes õppijad siiski käivad koolis, kuigi harvem kui tavalised, nn päevased õppurid. Mõtlesin eile natuke järele ja tundub, et õppetöö ringitegemine ei ole nii väga probleem. Küsimused hakkavad kerkima ilmselt hoopis teistest kohtdest. Aga ootame alguse ära...

Ajakohaselt lugesin paar-kolm päeva BBC ajalookülgedelt 1918. aasta Hispaania gripi artikleid:

https://www.bbc.com/news/uk-wales-45798623
https://www.bbc.com/future/article/20200302-coronavirus-what-can-we-learn-from-the-spanish-flu

Matemaatikast on siin-seal juttu. Loeks ja vaataks veel midagi, aga esimene probleem ongi juba käes. Mu internetiühendus on väga vilets ja kui puud lehte lähevad ja vihmane päev tuleb, siis on läheb veel hullemaks. Peab levialasse sõitma, aga seal on inimesed, keda praegu peaks just vältima. Mis teeme?