Alistumine? Või leppimine? Harjumine?

 Üks arvustus

Poleks seda vist lugema hakanud, aga veidral moel on ta ise esile trüginud. Hakkas peale nii:

10.02.2017 – Hannes Vallikivi, Eesti Advokatuuri esimees: „Millest juhinduda kohtuotsuste tegemisel kiirelt muutuvas maailmas: advokaadi mõtted“.

Ettekanne kestab pea pool tundi. Jutt on arvatavasti kohtunikele ja laiemalt juristidele huvitav ning oluline, aga selle hulgas on midagi, mille tähendus paistab olevat möödunud viie aastaga kasvanud: 

11:20 – raamatust;
14:10 – aastast 1940;
17:20 – kohtutest ja kohtunikest.

Lühidalt on nii, et tuli nõukogude võim ja asus uusi seadusi kehtestama. Osalt toimus see tasapisi, muutes, täiendades, tõlgendades, aga kohati ka, nagu kõneleja ütleb – lihtsalt nipsust. Eesti kohtunikud läksid uue võimuga kaasa. Mõned jäid pensionile, mõned vallandati, eriti tülikad tegelased arreteeriti, aga üldiselt hakkas uus kohtuvõim toimima vanade tegijatega.

Õpetajad, mis meil sellega pistmist on?

Füüsikaharidus Tartus 1943. Kuhu kadusid Newtoni seadused? Õppekava (ühes aluspõhimõtetega) oli muutund mõne aastaga kaks korda ja muutus varsti jälle. Kui raamatumoslemid Prantsusmaal võimule pääsevad, on nad eriti-eriti agarad ennast kehtestama hariduses.

Vene, vene, vene! 1952. Kuhu kadus... Peaaegu kõik kadus, ununes ja moondus.

Vanad asjad? Jah, aga võtame näiteks Türgi õpetajad 2014. Palun väga.

Nüüd ongi 2022, just sellest aastast räägib nimetet raamat.