Raamatus kirjutati...

Vahest avastan, et vanas raamatus või raamatus, mis räägib endistest aegadest, on mõni väga tänapäevane lõik. Näiteks see, kus hoiatati noortele väga ohtlike mõjude eest. Kui vahetada aastaarv ja mõned üksikud sõnad, tundub, et nagu oleks jutt eilsest. Või näiteks üle-eelmisest aastast. Vahetame nüüd Maa elanikud Eesti õpetajate vastu, sest see on ikka veel päevakorral ja siis vaatame veel mõne kaasaegse sõna sekka.

Eesti õpetajad on nagu islandlased Koerapäevade Kuninga Jörunduri ajal. Sõnad, nagu õpetajate lahkumine, haridusbürokraatia, ülekoormus, läbipõlemine, ei näi esile kutsuvat sellist reaktsiooni nagu sõda, inflatsioon ja kriis. Nad loevad uudiseid ja vaatavad dokumentaalsaateid, kuid oma igapäevast rutiini millegipärast ei muuda.

Mis raamat see on ja millest selles peatükis jutt käib? Palun väga, leidke ja lugege, on millele mõelda.

 

Miks Kuu alla ei kuku?

Kuu on juustust, sellepärast ei kuku. No ei, mul kukkus juustutükk maha ja juust on täiesti võimeline kukkuma. Maha ja alla ja mida iganes. Ühesõnaga, igasugust jama ei ole mõtet ajada.

Teispool Kuud on üksjagu asju teistmoodi. Nii raamatus kui ka elus. Raamatus sellepärast, et raamtuid kirjutavad kirjanikud. Sellepärast nad ongi kirjanikud, et nende raamatuis on teistmoodi. See ongi kirjanduse mõte ja kirjanike õigustus. Omamoodi tore on lasta enda raamatust või eriti veel filmist ära petta. Tegelastele kaasa tunda, kurvastada, vihastada pahandada, aga kui raamat on loetud, kas oleks siis parem ikka pärisinimestele kaasaelamise juurde tagasi pöörduda?

Täiskuu on alles esmaspäeval. Kes kuufaaside järgi tahab veider olla, siis reede lõunaks on selgelt vara hulluda. Just seepärast ongi mul nii raske mõista, miks me iseenda sees nii visalt kanname sedasinast – KÕIK HUKAS, KATASTROOF, MILLE ÜLE SIIS ÜLDSE RÕÕMUSTADA! Olge nüüd ikka väheke rahulisemad. On ikka küll üksjagu, mille üle rõõmustada.