Viimane seletab kõik

Miski pole päriselt. Vabal laupäeval olin kodustest toimetamistest eemal, aga mitte nii kaugel, et interneedus poleks töötanud. Niisiis, ostsin raamatu. ^[1]

• TEE SILMAD LAHTI, SA OLED SURNUD
• KUU ŠOTIMAAL
• MAAILMA KÕIGE INETUM NAISTERAHVAS
• AUTORIÕHTU
• JERUUSALEMMA VALLUTAMINE. RATEN 1675
• RATSU
• PROFESSOR ANDREWS VARSSAVIS
• ARIADNE NAXOSEL
• SINIVIHM
• TANTSIJANNA
• UBADE PEALT ENNUSTAMINE
• ŻUREK
• SABINA SOOV
• PEAPROOV
• MÄNG PALJUDEL TRUMMIDEL
• SAATEKS

Esimene lugu läks nii nagu oleksin ise raamatus ^[2]. Mererannal tuulise ja vihmase ilmaga hulkumine (loe juttu RATSU) võttis palju aega ära. Alustasin esimesest jutust (...SA OLED SURNUD). Kogenud kriminullilugeja ei saa kuidagi just ostetud raamatut lugeda. Igapäevane askeldamine ja pere võtavad oma aja ja raamatusse pöörduda on keeruline. Lugu ise on kah ebatavaline. Lehekülgede järgi juba üle poole, aga midagi kriminaalset veel juhtunud ei ole. Lõppu ära vaadata ei taha, pole ju kunagi seda pattu tehtud, aga kui keerata mõni leht edasi... Siis paneb ta mantli selga ja läheb alakorrusele. Ülemine ja alumine korrus on raamatus, mitte lugeja kodus. Sellega on kohad ja ajad, lugejad ja tegelased segi. Nii see jääb – jutu lõpuni ja jätkub järgmistes.

On küll häiriv, et „lihtsate inimeste tavaline elu“ (RATSU, ŽUREK) ehk „tavaliste inimeste lihtne elu“ (ARIADNE NAXOSEL, SINIVIHM) on sedasi alasti kistud ja kõigile vahtida. Samas, kohad ja ajad, lugejad ja tegelased on ju segi ja kõik otsad jäävad lahti. Ja-jah, seal on ka teistpidi (PROFESSOR ANDREWS, JERUUSALEMMA VALLUTAMINE), aga segi on see ikkagi. 

Viimane (MÄNG TRUMMIDEL) seletab kõik. Tõesti, kõik mis on, ei ole midagi, kõik mida ei ole, on miski. Kas mäng trummidel (PALJUDEL) on mäng või tõde? Või mõlemat?

„Jääb üle vaid käituda nõnda, nagu see kõik eksisteeriks ka tegelikult, nii nagu tahab seda kogeda meie sama ebareaalne ja olematusega harjumatu keha. Elada nii, justkui oleks kohustuslik see tõde, mille hetke eest panime kahtluse alla. Alluda meeltele ja sellele, mida need räägivad. Võtta seda kui absoluutset seadust. Igal hommikul hõõruda olematus laugudelt ja sukelduda illusiooni tukslevasse voogu. Lasta sellel end kanda ja muutuda värviliseks miraažiks. Aga pidada meeles tõde.“ 

Mis on tõde (SABINA SOOV)? Kurat teab. Kui temagi.

---

[2] Eks ole ju jutukogudega nii, et kes paneb järjekorra? Kirjanik, tõlkija, koostaja, toimetaja? Lugeja?

[1] Monika, Ketlin, Age, Toomas. Aitäh, et aitasite lugeda ja mõelda!