Kokkuvõte Viimane – aitäh!

Sellega on kriisiblogi läbi. Umbes 15 rida jäi mustanditesse. Osa neist on iganenud, elu on edasi läinud ja huvi raugenud. Mõni lugu tahaks veel läbimõtlemist ja ega ma sest ei pääse. Jõudsin juba lubada, et augusti algul tuleb mingi moel teha füüsika e-õppe kokkuvõte. Õnneks on aega, jõuab taastuda ja kes üldse teab, mis suve jooksul veel võib ette tulla.

Aitäh kõigile, kes lugesid kriisiblogi. Kõige suurem AITÄH neile, kes ütlesid, et nad on Kapsalehest midagi lugenud. Neid oli umbes neli. Olge mõnusad!

Kokkuvõte IV – digivõimekus

Eks me ole kõik kuulnud, et üldiselt oleme hästi hakkama saanud. Minister on küll avalikult kurtnud, et see pole veel läbi ja oli väga raske õpilastele ja lapsevanematele, aga eks me oleme selle suhtumisega juba mingil määral harjunud. Teema on üsna keerukas ja haraline, ainult mõni tähelepanemise kohake:

*** Zoom, Meet, Teams jt ei ole tegelikult meie edu ja võimekus. Ei ole me neid välja mõelnud ja ega nende kasutamine ka mingi eriline tarkus ei olegi. Mina küll suumitunde ei teinud, aga olen nüüd umbes viie erineva vahendiga korraldatud koosolekutel käinud. Tartu ülikool nimetab oma staarideks Moodle, Panopto, BigBlueButton ja MS Teams. Kena kõik, aga tegelik küsimus ei ole ju selles, millega me oma tunnid teeme ja loengud peame. Kõigepealt on küsimus, miks me seda teeme ja siis mida me teeme. Oluliseks saab tunni sisu ja viimasele kohale jääb küsimus, kas „Zoom või Meet“?
Kui tuleb mingi oluline elumuutus (näiteks me ei saa oma õpilastega kokku), siis :

1. Mõtleme, kuidas säilitada eesmärk – küsimus miks.
2. Kohandame sisu uuele olukorrale – küsimus mis.
3. Valime hea vahendi, millega töötada – küsimus kuidas.

Loogiline? Jah, aga me teeme seda ikka tagurpidi.

*** Oleme digiriik ja meie digivõimekus on erakordne. Jah, ka mina arvan, et meil on mingisugune kiiks sellega küljes ja see meeldib mulle väga. Samas tahaks veelkord kirja panna, et juba nimetet lahedad vahendid ja veebikohad enamasti ei ole meie värk. Vaadake paar lõiku ülespoole, ülikooli staaridest ei ole ükski meie tehtud. Heaküll, me oskame neid kasutada, hea seegi. Olen nüüd huvi pärast uurinud EIS-i ja isegi lugenud HITSA-t, ausalt öelda, ma ei ole eriti rahul. Omaette küsimus on, kas neid üldse huvitab, et mina (või keegi teine) oleks rahul. See on meil üsna levinud praktika, et arendamine toimub sissepoole, arendaja enda jaoks. Kasutajad ja need kes peaksid sisu tegema? Jaa-jaa, me kaasame.

*** Lõpuks see lugu, mis oleks naljaks, kui ei oleks nii kurb.
Juhtusin jälle Räpina vallas olema, kui tuli kutse Zoomi koosolekule. Viisin arvuti ja mobiilinterneti jublaka õue, kus teadsin, et telefon isegi 4G märki vilgutab. Klõpsasin koosoleku linki ja vahtisin natuke aega pöörlevat sinist rattakest. Tõin ühe mõnsa külma joogi ja koosolek oligi juba alanud. Inimesed vaatasid mind ekraanilt ja tegid ua-jua-ütuaua-middddd-uaa. Panin mikrofoni käima ja ütlesin, et mul on side nõrgavõitu, aga te rääkige, ma midagi ikka kuulen. Seepeale vaatasid ekraanipildid mind kümmekond sekundit ja keegi ütles hauataguse häälega: „Ikka mitte midagi ei saa aru.“ Tšättisn siis neile sellesama sõnumi, vaatasin jälle natuke aega sinist rattakest, panin mikrofon kinni ja kuulasin juppide kaupa koosolekut. Loominguliselt suhtudes sain järgmise poole tunniga teatava pildi kätte ja tundus et koosolek hakkab lõppema. Päris lõpu eel ütles keegi peaaegu ilma katkestuste ja kajadeta: „Vaata, Jaan on sõnumi saatnud!“ Panin siis rattakese päris kinni.

Paari päeva pärast jälle Tartu linnas. Leidsin uudise, et veel üks info- ja haridustehnoloogide seltskond on arendamas virtuaalset klassiruumi, mis on nii-nii hea, seal on kõik mõnusasti ühes kohas, hästi läbi mõeldud, stabiilne ja turvaline. Ajakirjanik küsis muuseas, kuidas selle internetitarvidusega on sellises vinges klassiruumis. Spetsialistid probleemi ei näinud, meil on ju kvaliteetne internet üle maa saadaval. Nojah, Tallinna südalinnast see võib ju nii paista, eriti kui maakodu Rae vallas või isegi metsade ja mägede taga Kuusalus.

IT-võimekuses oleme ennast üle hinnanud. Kodukontorite ja –õppe toimimisest on näha, et Eestil oleks hädasti vaja arendada IT-taristut, et võimaldada kvaliteetse interneti ligipääs kõikjale üle riigi. Kui me seda õppetundi ei suuda vastu võtta, ei ole me suutelised üldse millestki õppima.

Akadeemikud räägivad ajakirjanikega 4. mail

Kokkuvõte III – lipsuga või lipsuta?

Oleme nüüd pea kõik harjutanud videos olema. Juba 10-15 aastat tagasi saabus meile välismaalt mõte, et nüüd vaja tunde salvestada ja õpilastele jagada. Youtube ning telefoni videokaamera oli just sündimas ja õpetajad olid üldiselt videotundide vastu. Läks aega ning polegi nagu väga hull teha ja salvestada tundi elutoadiivanilt või katsetada köögilaual. Eriolukord lõpeb ja umbusklik suhtumine salvestatud või otseülekandes tundidesse ei tulegi tagasi. Ei tea, kas see kõik ongi väga oluline, aga kriisiaeg on jätnud kodutööks huvitavaid küsimusi. Eks saame näha.

Nii mõnigi, kes tööl alati korrektselt riietub ja soliidset joont hoiab, vahetas selle virtuaalsel koosolekul koduse hoiaku vastu. Muidu väga korralikud inimesed hilinevad videokoosolekule (tõsi, paljud hilinevad ka tavakoosolekule) ja kui pildile ilmuvad, on neil jogurtipurk käes ja lusikas suus. Kõnepruuk muutub lahedalt koduseks. Kui jälle kokku tullakse, on neil siis jälle kõik triigitud, kammitud ja lipsud ees, soengud peas?

Videos suhtlemine annab teatud vabadusi. Algul tundus see külajutt, aga peagi leidsin ka enda käitumisest selle üles. Ühel pikaks lohisenud koosolekul tegin mina igastahes süüa ja pesin nõud ära. Kui see oleks olnud tavaline kokkusaamine, oleks ilmselt pidanud Tallinna sõitma. Kes siis süüa oleks teinud? Küllap jäänuks see üldse ära. Üldisemalt võttes, kui palju kütust jäi põletamata, raha ja aega kulutamata kõigile koosolekutele kohalemineku ärajäämisega? Äkki ikka ei ei laseks seda normaalseks tagasi pöörata?

Kaamerat saab keerata, taustapilti saab vahetada, võib end isegi välja lülitada ehk minna üle aktiivsele passiivsusele. Esimesel kodunädalal tegin pildi oma kodukontori kööginurgast. Praegu vaatan seda teatava nostalgilise igatsusega, aga tegelikult ma tean küll, mis pildilt välja jäi.  Kui päris aus olla, mille ma pildilt välja tõstsin. Muuseas, lõhnad ei lähe siiamaani läbi optilise kiu ega vaskkaabli. See võimaldab hädaolukorras igasugu trikke teha.

Kokkuvõte II – tähtis on magada

Inimesed on erinevad. Mõni on usin, teine on laisk. Mõni on tark, teine natuke vähem tark. Mõni juhm, teine terane. Mõni helde, teine ihne. Mõni läheb vara magama, teine magab hommikul kaua. Mõnes asjas on inimesed üllatavalt sarnased. Näiteks kõik magavad. Väikeste isikupärast ja east tulenevate erinevustega magavad kõik enam-vähem ühepalju. Muidugi on hea, kui saab magada, sest juba üle saja aasta on teada, et halb uni ja lühike uneaeg rikuvad tervist ning vähendavad töövõimet igas mõttes.

Juba on selgunud, et distantsõppe ajal on õpilased rohkem magama hakanud. Arvatavasti nad istuvad ikka öösiti kaua üleval, magavad aga hommikul kauem. Ehk on siin väike vihe, mida kriisajast normalsesse ellu kaasta võtta. Koolipäeva kellaaegade plaani on muidugi aastakümneid arutatud ja alati jõutud selleni, et jääb nii nagu on. Me ei ole muutmises väga head, pigem hoiame kinni sellst mis on, isegi kui see ei ole hea, õige ega kasulik.

Muuseas, matemaatika videotund, mida mul õnnestus piiluda, algas kell 10, mitte kell 8.05. Arvatavasti pärinevad meie tipptunnid ja kella pealt kohale kihutamine vabrikutöölise elurütmist. Kool on riiklik kodanike tootmise vabrik, töölised ja tooraine peavad saabuma logistiliselt arvutatud ajaks. Paraku, aasta ei ole enam 1880.

Koduõppe kogemus on väärt, et seda mitte unustada. Teeme 2020. aasta kevade mälestuseks järgmistel õppeaastatel iga esmaspäeva kodust. Või teeme igas perioodis ühe nädala distantsõppes. Või lõpuklass kaugõppes. Pool klassi üks nädal koolis, pool kodus ja vahetus. Teeks midagigi?

Kokkuvõte I – iseenesest ei tule midagi

Kriisiblogi esimestes postitustes oli lootusrikkaid vihjeid. Katsume sest olukorrast üles leida, mis tasuks kaasa tassida, kui elu jälle normaliseerub. Mis see normaliseerumine on? Ilmus Madis Vasseri artikkel. Nii ta ütleb ja tsiteerib:

Kõlab jaburalt, et praegune süsteem on kokku kukkumas sellepärast, et inimesed ostavad vaid seda, mida neil päriselt vaja on.

Kõige keerulisem on lihtsalt mitte libiseda tagasi vanadesse harjumustesse.

Tegelikult on vist õigus hoopis filosoofidel ja majandusteadlastel. Kriis oli liiga lühike, et midagi muuta. Kõlab jaburalt, aga süsteem normaliseerub, võib-olla väikeste muutustega, aga kindlasti eriti normaalselt. Lasemegi hea kriisi raisku minna ja pärast imestame, kuidas mõni kaval ärimees või osav poliitik oskas jälle kriisist kõik kasuliku oma kõhu alla kokku kraapida. Äkki arutaks ja otsustaks midagigi, olgu perekonnas, kollektiivis või kogukonnas? Iseenesest tuleb ainult libisemine vanadesse harjumustesse.

Üks esimesi küsimusi, mis kriisiblogis mustandiks jäi – kas me saame nüüd lahti haigena tööl käimisest? Kõik on haigena tööl käinud, miks? Me usume, et peab olema tubli ja oma asjadega ise hakkama saama. Kuidas ma jätan õpilased ja panen kolleegidele veel asendamise vaeva? Ei ole mul hädad nii suured. Eile oli palavik, täna vist eriti ei ole, nohu on ka juba hakanud taanduma. Lähen teen need need paar-kolm päeva ära. Pühapäeval magan välja ja ongi jälle kõik hästi. Tuleb tuttav ette? Tundide asendamisest võiks me selle kevade kogemusega küll lahti saada.

Vahepala

Tartus on nüüd Delta ja seal oli trendipäev. Aeg on olnud eriline ja on osalt ikka veel eriline, seepärast jutud teadagi millest. Kriisiblogi algas mul koolimajade sulgemisest ja paari kuuga olen end haridusküsimustega üsna umbsõlme keerutanud. Märganud, et trendipäeval on haridusteema kõvasti sees, tegin oma kodukontori kolmandas nurgas akna lahti ja kuulasin mõned diskussioonid ära. Reklaamiüritus, seda muidugi. Mõnigi tuntud tegelane ajab oma vana joru ja mängib, et on maailma naba, st enne teda elasid kõik metsas seene all. Oli ka neid esinemisi, kus oma ärihuvid ja ühiskonna (sh laste ja noorte) huvid põimusid väga huvitavalt. Jagasin trendipäeva linki umbes kümnele inimesele ja märksõnad, mis on kirjavahetusest läbi käisid on järgmised: tekkib igasuguseid tundeid ja mõtteid; jutud juttudeks, Delta paistab küll äge; nahast välja pugemine, et olla popid ja noortepärased; pime enesekiitmine; „vana“ põhjamine igal võimalikul juhul. Üldiselt mulle diskussioon (Aune Valk, Raul Eametes, Erkki Leego – 7:02:45) siiski meeldis nii palju, et kuulasin järgmisel päeval mõnda kohta teist korda veel ja sain kinnitust mitmele mõttele, mis varasemates postitustes juba kirjas. Mis mul veel lisada on? Mõned minu väga isiklikud huvikohad:

*** Õppeprorektor ütleb, et kui kriisiaeg algas, siis nii nagu koolides, nii ka ülikoolis pingutati distantsilt õpetamisega üle. Küllap see on õige ja ka esimesed uuringud on seda kinnitanud. Asi oli ilmselt ka selles, et kui kõik õpetajad ja professorid korraga püüavad uude olukorda sisse elada, siis see ongi mõnda aega üks pöörane proovimine, õppurile ehmatav ja koormav. Võin uhkustada (pime enesekiitmine), et mõtlesin sellele juba 13. märtsil ja pidasin plaani, kuidas õpilaste ja iseenda ülekoormamist vältida. Julgen tõesti diskussioonist läbi käinud nippi soovitada. Tehke lühike nimekiri vahenditest, mida kasutate ja jääge selle juurde. Muutke ainult seda, mis tõesti ei toimi. Oh-kui-lahe asjad pange järgmise või ülejärgmise õppeaasta plaani.

*** Akadeemiline vabadus tuleb jutuks. Kriisis oodatakse, et keegi „seal üleval“ teeks kiireid ja selgeid otsuseid, aga ülikool on alati tahtnud, et õppejõud teeksid oma otsused ise. Noh, mitte päris alati, aga põhimõtteliselt jah, nii see peaks olema. Tahaks loota, et kriisiaja kommetega ära ei harjuta ja akadeemilist vabadust peetakse aus. Samuti koolis. Meie õpetajate autonoomia on tegelikult väga suur ja õpetajad võiksid ennast rohkem usaldada. Siis usaldatakse ka neid.

*** Ülikool kavandab uuringut, et juba sügiseks öelda, kuidas tegelikult hakkama saadi. Väidetavalt on seda juba küsitud tudengitelt tavalise tagasiside hulgas ja andmeid kogutud. Väga hea! Tahaks nüüd kuulda, kes koolis sedasama küsib. Tegelikult on see päris suur teema. Ülikool on üks, isegi kõik ülikoolid kokku on üsna sama asi. Koolid on väga erinevad ja neid on palju. Kooliaeg on väga pikk, me ei saa alklassides ja gümnaasiumis teha sama küsitlust. Esimestel kriisinädalatel oli päris huvitav mõne küsitluse kokkuvõtet lugeda. Praeguseks on ilmselgelt kõigil võhm väljas ja vist mõjub ka ootus – „saaks juba kord läbi ja tagasi normaalsusse“.

*** Ülikoolil on plaan, kuidas korraldada distantseksameid kontrollitud keskkonnas. Väga hea, tahaks sellest rohkem kuulda. Eks me ole nüüd kõik neid viktoriine-küsitlusi-teste teinud. Eksamid jäid küll osalt ära ja mingil määral toimuvad ikka paberi ja „musta või sinise pasta- või tindipliiatsiga“. Gümnaasiumikatsed käisid seekord e-ga. Küsimused on juba kõlanud, ootame siis vastuseid.

*** Digiarengu juht räägib oma kogemusest:

„Võib öelda, et onlainsuhtlus oma tudengitega toimub kõige paremini, kui neid on umbes viis kuni kuus tükki. Niipea kui neid on üle kümne, üle kahekümne, siis nagu öeldud – passiivne aktiivsus, see et nad istuvad seal ekraani taga. Küsid küsimuse, siis loed viis sekundit, kas vastab keegi. Kõik arvavad, et keegi teine vastab...“

Vähem õpilasi oleks muidugi hea ja mitte ainult veebinaris. Saaks igasugu suhtlusnippe ja pööratud klassiruume korraldada. Paraku on koolis nii, et õpetad klassi, mis on sulle antud ja seal peab olema 36 õpilast. Tuleb meelde, et ühel koolituspäeval küsiti, mis võiks meie probleeme lahendada. Ei mäleta, mis probleemid parasjagu päevakorras olid, aga tundus hea mõte töötada väiksemate klassidega, mida ma ka ütlesin. Nii küsija kui ka publiku suhtumine oli – väga hea, kas tegelikult ka mõni ettepanek on? Võib-olla saab ülikoolis rääkida, et teeme seminari kuuele tudengile. Koolis võib mõnikord olla küll väiksemaid klasse või rühmi (keeleõpe, vabaained, mõned praktikumid, pole piisavalt õpilasi vms), aga kui vähegi võimalik, siis on klassis 36 õpilast. OK, mõni puudub, siis kohal umbes 30, olgu onlainis või koolimajas. Ei tea, miks nii?

*** Räägitakse sellest, et kriisiajal nihkus vastutus rohkem õppijale. Segane lugu, ei saa aru, kas see on hea või halb. Enamasti jääb hääletoonist, kehakeelest ja kontekstist tunne, et eriti ei tahaks seda vastutuse nihkumist lubada. Ma saan aru, et kui väikesed lapsed tulevad kooli, siis nad veel ei oska ega jaksa õppimise vastutust kanda. Lõpetajad peaksid selleks küll valmis olema. Kas ülikool ei tahagi, et õppijad ise õppe eest vastutaks? Millal on õige aeg hakata inimestele iseseisvust, enesekindlust ja hakkamasaamist õpetama?

*** Professor Eamets on lihtsalt tore ja tal on alati selliseid veidi piiripealseid ideid. Võttes ainut ühe näite – mäletan, et TEDxTartu 2010 kõnes ta tegi ettepaneku lõpetada Eestis sularaha kasutamine, näiteks koos euro tulekuga. Päris nii see ei läinud, aga lehed kirjutasid ja lustakaid vaidlusi oli hulgem. Nüüd on tal mõte, et haridusse, eriti kõrgharidusse tuleks hakata suhtuma teisiti. Magistrikraadi võiks saada jupikaupa, näiteks kolme- või kuuekuuliste õppeperioodidena õppides. See on küll rohkem ülikoolide teema, aga tegelikult ei pääse ka koolid muutuste eest pakku mitte kuidagi.

*** Minu jaoks uus termin kõlas samuti Eametsa sissejuhatuses – aktiivne passiivsus. Muidugi ei ole aktiivne passiivsus ise sündinud sest kriisist. See lihtsalt paistab veebitundides ja -seminarides selgemalt välja. Suures klassis on aktiivpassiivseid jalaga segada. Vähe sellest, õpetajad tulevad koosolekule (või kogunevad kodukontorites Google Meet'i pidama) ja rakendavad seda päris edukalt. Olen isegi teinud.

Eks me näe.