Lõppenud on raamatukogude aasta

Laenasin raamatu. Võib ka öelda, et vahetasin. Jutt on Humboltist, Alexander von Humboldtist.

Lugesin läbi, aga sellel on II osa, mida kohe võtta ei olnud. Tuligi kohe meelde, et mul on ju antud suveks kohustuslik kirjandus. Niisiis, raamatukokku! Oleks olnud vaimuvaene võtta garaažist jalgratas ja sõita lähimasse või parimasse biblioteeki. Pealegi oli plaan jälle Virumaale reisida, nii et võtsin raamatukogude aasta lahti ja valisin Voka raamatukogu. Voka on endine kolhoosiasula. Seal oli varemalt staadion ja spordihoone, aga nagu igal pool, on kõik muutumas keskusteks. On juba kultuuri- ja spordi- ning noortekeskus. Meri, kivid, ja raamatukogu on lihtsalt niisama olemas. Kaubanduskeskust ei ole, on lihtsalt üks pood. Saab ka ilma keskuseta jäätise kätte.

Raamatukogu oligi lubatud ajal lahti. Väga sõbralik ja hakkaja raamatukoguhoidja leidis mulle küsitud raamatud, ühe neist talle endalegi väikese üllatusena. Lugesin. Looduse leiutamise raamatu II teises osas oli muu hulgas Humbolti reis Venemaale, nii et lootsin sellest palju. Kahjuks just see peatükk oli lüheldane ja midagi väga uut seal polnud. See eest lisalugudes oli nii head kui ka uut. Randadel, metsades ja linnas kolamine võttis muidugi tublisti aega ära, nii jäi teine raamat pooleli ja läks raamatukokku tagasi.

Tuli leida veel üks nunnu külaraamatukogu, et raamat ikkagi lõpuni lugeda. Leevaku raamatukogu jääb mu maalesõidu tee äärde ja mul on tolle kohaga ka isiklikke mälestusi. Leevaku vanas koolis ja selle uues majas peeti kunagi väga ammu pioneerilaagrit ja ma olin seal spordiinstruktor. Tegelikult ma instrueerisin seal päris palju asju ja sport oli üsna väike osa. Vot selles uues koolimajas, kus sel ammusel suvel oli mu töö ja elutuba, pidi olema nüüd raamatukogu. Kui kohale jõudsin, oli küll seinal raamatukogu silt, aga raamatud olid jõudnud ära kolida ja maja paistis väga kurb ning mahajäetud. Koridorid olid rämpsu täis, värv koorus seintelt. Vaatasin korraks sööklasse ja seisatasin oma kunagises magamiskambris. Üksik väsinud memm puhkas trepil jalgu, aga kuni ma mahajäetud majas ringi hulkusin jõudis temagi minema koperdada. Tähendab, ei midagi.

Sel suvel oli põhjust mitu korda Meremäel käia ja teate, seal on nii raamatukogu kui ka raamatud täitsa olemas, aga just seda, mis mul pooleli, ei olnud. Väga lahked raamatuinimesed, paistab, et lahkus käib nende ameti juurde, olid valmis mulle raamatu paari päevaga kohale tooma. Püüdsid isegi ümberkaudsetesse küladesse helistada, et mu lugemisnäljale paremat lahendust leida. Selgus, et Orava raamatukogu on puhkuste ajal lahti vaid mõned tunnid nädalas ja selleks nädalaks olid need tunnid juba läbi. Veriora raamatukogu, millest ka tihtipeale mööda sõidan, lõpetas just puhkused ja oli lahti, aga raamatu lubasid nemadki ülehomseks Põlvast tuua.

Siis sai aeg otsa, sest oli ju vaja veel kiiresti Hiiumaal käia. Hiiumaal ei hakanud enam nuputama. Sõitsin otse Kärdla keskväljakule, leidsin vähekese otsimise peale majast mõned toredad näitused ja lõpuks raamatukogu, kus oligi otsitud raamat. Istusin rannas, Mangu, Tahkuna, Luidja, Tõrvanina. Lugesingi raamatu läbi. Natuke liiva läks vist lehtede vahele järgmiste lugejate rõõmuks. Aeg sai jälle otsa ja raamat, seekord loetud, läks kokku tagasi. Ära tulles võtsin vanapaberiks määratud raamatute kastist veel ühe pisikese kaasa. See pidi küll tasuta olema, aga pistsin siiski mõned eurod annetuspurki. 

Kadumaläinud Leevaku raamatukogust sai paari nädalaga auk ja kivihunnik. Suur Internet ise lubas mulle, et ehitatakse uus maja ja raamatud tulevad tagasi. Maja on juba katuse all, raamatutest veel ei tea, aga peab ikka püüdma sealt üht raamatut võtta. Selle ullu aasta mälestuseks...

21.1.23 Asi susiseb, kõige kiuste. Sain takkajärgi teada, et raamatud on end peitnud elektrijaama. Nonii, kuimoodi ma selle oleks pidanud ära arvama?

25.11.23. Raamatukogu sai juba suvel avatud. Kõnede, laulude, luuletuste, kinkide ja rõõmsa saginaga.

 Sai sealt ka üks raamat laenatud, loetud ja tagasi viidud. Nii et sellega on kõik korras.

Algusesse tagasi. Vaadake seda raamatut kah! Sama lugu, Humbolt ja teised, millest see kõik kerima hakkas. Siiski veidi teises võtmes, aga mis sest.

Tavaline asi, ei midagi anomaalset

Kas te olete mõnikord mõelnud, et midagi tõelist ei olegi olemas, kogu Ilmaruum on teie enda väljamõeldis? Michio Kaku ütleb: „Andke palun käega märku, kes on õhtul enne uinumist mõelnud, et kogu maailm on sulle üles laetud pettus, ainult sa ise ole reaalne... Well, you are crazy.“

Loetud.

Miks juhtuvad imelikud asjad, sellised nii-ei-saa-ju-olla-seda-pole-mitte-kunagi-juhtunud asjad?

Kust sa tead? Kust sa tead, et pole juhtunud? Ja veel mitte kunagi, lubage kahelda või pigem lubage naerda. Miks on üks uskmalda raske küsimus. Aga võib olla ongi nii:

Nojah, siis on ju kõik selge:

Mis aga puutub sellesse simulatsioonis elamise (?) küsimusse, siis võiks pool sajandit tagasi kerida. Ijon Tichy räägib kohtumisest professor Corcoraniga. Wikipedias on kokku võetud Stanisław Lemi hullude teadlaste nimekiri. Corcoran on seal oma kunstmaailmaga koguni esimene.

Kuidas saab olla, et juhtub see, mis ei saa juhtuda, sest nii-ei-saa-ju-olla-- -