Jälle üks raamat ja jälle pole ma rahul

Mitte miski, mis ma teen, pole jääv, mitte miski. Mis tahes püüd midagi ise luua on asjatu ja naeruväärne. Kõik jookseb liiva, muudab kuju, suubub teiste inimeste sõnadesse, töödesse ja saatustesse. Saja aasta pärast, juhul, kui mul lapsi pole... Kahesaja aasta pärast ei tea keegi, millist pingutust mult iga päev nõudis, et neid inimesi siin armastada ja aidata, millise vaevaga sain üle omaenda egoismist, milliseid palveid pidin endamisi lugema, et suudaksin teha oma igapäevast tööd ses tähtsusetus, tundmatus maanurgas.

Jaa, ma saan aru, et see on kirjandus ja sellise mõtte mõtles kirjaniku tahtel eelmise sajandi algupoole Läti närviarst, kes oli hädas tolleaegsete poliitiliste ja meditsiiniliste oludega. Kõik need sõjad, kultused, ideoloogiad, eugeeenikad. Rääkimata eraelulistest keerdudest ja ummikutest. Aga eks on ka päriselus sama juttu kuuldud. Raba palju tahad või palju jaksad või palju julged – mis sellest kõigest on ja tuleb ja jääb? Tuhkagi.

Aga pidage nüüd hoogu. Kust te kõik nii täpselt teate, mis sellest kõigest saja või kahesaja aasta pärast on saanud. Nii nagu võib öelda, et mitte miski pole jääv, võib öelda, et kõik on jääv. Mis mina täna teen, mõtlen ja kirjutan, armastan ja vihkan, kui soovite, selle juured ulatavad kindlat sajandite tagustesse aegadesse. Keegi ei tea neid inimesi ja nende pingutusi, ei tea nende nime ja nägu, nende sõnu ja tegusid, seda muidugi. Ometi on kõik alles ja jääb alles. Heas ja halvas.

Kui seal Andromeeda udukogu taga keegi passib ja ootab, siis kõige varem paari miljoni aasta pärast saab ta teada, mis ma siia kirjutasin. Või siis ei saa ta teada. Või sai ta juba teada (mingi meile tundmatu kaugmõju abil) ja võttis teadmiseks. Mina ei saa seda teada. Mis siis sellest või tollest nii väga on?