Meie kandis on ju kah kombeks kõike jama kompuutri süüks panna. Ametnik ütleb – ta (kompuuter, süsteem, rakendus, internet) ei lase panna. Paistab, et juba sajandeid on sedasama kuuldud vaid mõnda sõna vahetades. Notar ütleb ei, ta ei lase seda panna. Ei saa panna, ei vasta näidisele. Ja ikka nii edasi ja edasi.
- Carlo da Bologna lugu ühest notarist
Kui me seltskonnaga, kus olid ka mõned sekretärid, paavsti palees lõunat sõime, tuli jutuks nende võhiklus, kelle kogu õpetatus ja teadmised sõltuvad kirja pandud vormelitest, ja nad ei põhjenda neid, vaid ütlevad ainult, et paremad kirjutajad on need niimoodi kirja panduna endast maha jätnud. Carlo da Bologna, väga mõnusa jutuga mees, ütles: „Sellised on väga sarnased ühe notariga,“ (ta ütles ka nime), „minu kaaslinlasega. Tema juurde tulid kaks meest omavahel müügilepingut sõlmima, ta haaras sule ja küsis kirjutama hakates nende nimesid. Kui siis üks ütles oma nimeks Giovanni, teine Filippo, vastas notar kohe, et seda instrumenti (sest nii seda nimetatakse) pole võimalik nende vahel sõlmida. Kui nood küsisid põhjuse järele, vastas ta: „Kui müüjat ei kutsuta Corradoks, ostjat aga Tizioks,“ (sest need olid ainsad nimed, mis ta oli oma näidislepingutest ära õppinud), „ei saa selle lepingu sõlmimist taotleda ja see ei kehti.“ Kuigi mehed ütlesid, et nad ei saa oma nimesid muuta, jäi notar endale kindlaks, sest niimoodi oli tema näidislepingutes kirjas. Ta saatis mehed minema, sest nood ei soovinud oma nimesid vahetada. Lahkunud tobeda mehe juurest, kes arvas, et ta paneb toime võltsimise, kui oma näidistes kirjas olevad nimed välja vahetab, pöördusid nad teise notari poole.“
