Maavärin läbi, oodatakse järeltõukeid

Üks paljude adressaatidega kiri ilmus täna postkasti, kus kirjas selline rida:

Täna saadetud HTM materjalides on tumedas trükis selline lause: "Töölepinguseaduse mõistes on klassijuhataja töö õpetajatöö üks ülesannetest, mitte lisatöö."

Mulle HTM küll midagi saatnud ei ole ja küllap see polegi minu asi, sest ma ei ole praegu klassijuhataja. Ma tunnen küll mõndagi klassijuhatajat ja kui järgi mõelda, siis õpetajatööl ja lisatööl ja tööülesannetel ja lisaülesannetel vahe tegemine ja täpne määratlemine on üks paganama kuum kartul või kuidas seda öeldakse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus §75 (2) Õpetaja põhiülesanne on toetada iga õpilase arengut ning aidata õpilasel kujundada huvi- ja võimetekohast õpiteed. Õpetaja ametialane kohustus on arendada oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega. (3) Õpetaja tööaja arvestamise ja töötasustamise aluseks on ametikoht. Õpetaja tööaeg jaguneb vahetu õppekasvatustöö ja teiste, töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevate või tööandja antud ülesannete vahel.

Muidugi ma tean, et õpikäsitlus on nüüd muutunud ja õpetaja ametina tegelikult täna defineeritakse kõike, mis on seotud õppija arengu toetamisega, õpiruumi loomisega, sh luues ka ühtset morfogeneetilist välja ning kasutades hüperlokaalset klassiruumi.

Mida hakata pääle klassjuhatamise tõlgendusega Töölepingu seaduse mõistes? Millisest paragrahvist see on lokaliseeritud? Vot ei tea, aga olge ettevaatlikud, sellele annab kindlasti veel mingeid mõisteid teistestki seadustest külge kruvida. Seadustest puudu ei tule.   

Ongi õige aeg lõpetada

Enne seda kuulasin veel ühe haridusjutu. Oli pisuke üllatus seda kuulda. Tuleb välja, et keegi on vaevunud koolidele ja kogu sellele haridusloole nii sügavale sisse vaatama ja üldse nii suure töö ette võtnud. Väga tore ja ma olen paljude asjdega ses jutus nõus. Näiteks see, et reformid võivad olla teinekord vajalikud, aga nad ei too raha sisse, pigem on kulukad. Lühikese aja peale kindlasti. Kui keegi mõtleb, et koolireformist tõuseb tulu, mis õpetajate palka tõstab, siis ei. Reformidel on veel see eripära, et kui reform on tehtud, siis ei ole ta veel valmis. Reformi peab rakendama, hooldama, poputama, ümber tegema, kui vaja. Muidu ongi nii, et ainus tulu tuleb reformaritele enestele. Haldusreform, apteegireform, riigireform või mis nad kõik olid. 

Millega ma nõus ei ole, on lõputu terminloogiline ringmäng. Koolide sulgemist ja ühendamist osutus viiskamaks nimetada koolivõrgu korrastamiseks. Ka see ei olnud piisavalt ümar, siis nüüd saagu koolivõrgu kaasajastamine ja ta nägi et see hea oli. Koolide efektiivsus ja tõhusus, olgem ausad, on lihtsalt odavus. Me oleme nii rikkad küll, et tellida odavat haridust. Vabandust, ma vist kipun üle keerama. Tõesti, on aeg.

Täna jälle üks sulailm ja elutoas isegi päikesepaiste. Tahaks öelda, et veidi kevadine tunne, aga tegelikult ei ole veel jaanuar, see aasta esmaspäev, läbigi. Vaatame, mis teisipäev toob ja eks ole ju märts juba esimene kevadkuu. See läheb kiiresti ja loodus õpetab meid.

Jala Riiga, rahvajutt või tegigi nii?

Aastaid, aastaid tagasi käis üks tuttav memm lapselapsega Toomel aega veetmas. Kristjan Jaak oli üsna värskelt pronksi valatud ja kuju on ju üsna muljetavaldav. Selle Riiga kõndimise jutu peale küsis poiss – miks ta ei hääletanud? Sellest küsimusest on palju lusti olnud, mul praegugi rõõmus meel seda meenutades. Kuid siiski, kust me teame, et ta ei hääletanud. Mina arvan küll, et hääletas igal võimalikul juhul ja vast ka mõnel võimatul. Liiklus oli vast hõredavõitu, seepäras kulus ikka saapaid ka kõvasti.

Veidi vähem aastaid tagasi püüdsin juurutada kommet, et käime sünnipäeval (st emakeelepäeval) õhtupoole pärast kooli- või tööpäeva Kristjan Jaagu juurest läbi. Ükskord, kui juhtus olema kenakene kevadilm ja natuke rohkem rahvast, pidas tuttav kirjandusõpetaja sealsamas väga ägeda kõne. Kristjan Jaagust ei ole ju väga palju teadagi, suri noorelt ja eluajal kuulsaks ei saanud. Isegi nii, et ei avaldatud mitte ainustki ta luuletust. Kuigi „kas siis selle maa keel...“ on igale eestlasele armas, on ehk olulisemgi, et ta oli meie esimene eurooplane. Õpetaja, kes seda tookord ütles, on nüüd juba lahkunud ja mulle tundub, et talle oleks meeldinud, kui mäletan teda kohvitassiga, kindlasti alustassi ja lusikaga, terrassil istumas. Seepärast lõpetuseks väidetavalt saksa keelest tõlgitud read:

Kui minust ükskord kuulukse: "Ta elas ammu!" —

Siis püha laulupikse heidan teie hinge,

Mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja. 

Kuidas streikida

Veidi enne 2003. aasta streiki juhtusin lugema (siis veel paberist ajalehest), et Mehhiko õpetajad streigivad pool aastat. Tõsi küll, suuremalt jaolt suvel, aga neil on kombeks suures hulgas linnatänavaid ummistada ja selleks linnaliini busse külili lükata. Peagi streikisid prantslased ülikoolide kehvade töötingimuste pärast mööblit akendest välja pildudes. Ei mäleta, kas nad said tingimused paremaks, näiteks uue mööbli võrra. Türgi presidendil tuli särav mõte, koolides peab õpetama seda vana türgi keelt, mida araabia tähestikus kirjutati. Asi läks nii hulluks, et politsei tuli korda looma. Jama oli palju, napilt läks õnneks, et keegi surma ei saanud. Vist. Inglise töötüli õhkkonnast lugesin-kirjutasin just eile. Tõsi, tookord oli töölised ja kaevurid, meil siin õpetajad. Õpetajad on meil mõistlikud, me ju tahame, et õpilased saaks mõistlikud.

Maailmas on kindlasti palju riike, kus õpetajate meelevaldusel otse haridusosakonna ukse all, kõik aknad terveks ei jää. Hea on elada rahumeelsete inimeste seltsis.

Mõistlik jutt, aga kurb

Lugesin varahommikul läbi ühe eilse ERR uudisineterviuu. Sotsidest ja Läänemetsast võib igaüks arvata, mis tahab, aga ütleks küll, et vastused on väga rahulikud, isegi kannatlikud, mõtlikud ja pikameelsed. Poliitiku kohta lausa harukordsed. Margaret Thatcher, kelle pääle eile õhtul raamatut lugedes korraks mõtlema jäin, on seal kah jälle sees. Aga äkki ongi asi just selles, et võetakse aastakümnete ja sajandite tagant malli ja siis kisub kõik kiiva ja läheb sassi, sest ajad, need pole endised. Niisiis me peame rääkima innovatsioonist!

Punkt üks 1) --- Äkki siiski mõni teine päev?

Kuidas streik halvab ühiskonna sidususe ja langetab momentaanselt konkurentsivõimet

Loen raamatut „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“. Just nii ongi, Bill Bryson, justkui ameeriklane, aga elanud vaheldumisi siin ja seal, kirjeldab oma erinevaid liikumisi, kogemusi, kohtumisi, tööd jne sel väiksel suure nimega saarel. On pakkuda ka veidi seda kuulsat töövaidluste aega.

Wappingis jalutamine oli töövaidluse ajal ohtlik. Linnaosa pubid ja kohvikud näisid olevat täis pahuraid trükitöölisi ja neid külastavate poolehoidjate delegatsioone – mingil põhjusel kardeti iseäranis Šoti kaevureid –, kes oleksid rõõmuga hädisel ajakirjanikul käed-jalad otsast tirinud, et neid siis järgmisel õhtusel marsil tõrvikutena kasutada. Ühele Wappingist eemal asuvas pubis endiste trükitöölistega kohtunud ajakirjanikule löödi klaas näkku ja minu mäletamist mööda sai ta peaaegu surma, või siis vähemalt ei valmistanud ülejäänud õhtu talle erilist rõõmu.

Paik oli nii ebaturvaline, eeskätt pärast pimeduse saabumist, et politsei ei lasknud meid sageli, eriti õhtutel, mil leidsid aset suuremat sorti demonstratsioonid, enne varaseid hommikutunde välja. Kuna me ei teadnud iialgi, millal meid minema lastakse, võtsime autodega rivvi ja istusime seejärel tundide kaupa tarretava külma käes. Mingil hetkel kella üheteistkümne ja poole kahe vahel öösel, kui oluline osa kisavast rahvahulgast oli tagasi löödud või vanglasse lohistatud või lihtsalt koju läinud, löödi väravad valla ja News Internationali suur veokipark kihutas mürinal mööda kaldteed alla, välja The Highwayle, kus neid võttis vastu kohale jäänud vihase rahvamassi korraldatud telliste ja põrkepiirete turmtuli. Meie, ülejäänud, saime samal ajal korralduse kiiresti kolonnis läbi Wappingi tagahoovide välja sõita ja hoonetest ohutusse kaugusse jõudmise järel laiali minna. Selline lähenemine toimis päris mitu ööd edukalt, kuni ühel õhtul saadeti meid teele täpselt pubide sulgemise ajal. Sellal kui meie mööda mingit pimedat ja kitsast tänavat kulgesime, astusid äkki varjude vahelt välja inimesed, kes peksid jalaga autouksi ja haarasid kinni kõigest, mis kätte jäi.

See on Margaret Thatcheri töövaidluste, streikide ja demonstratsioonide käes vaevlev Inglismaa. Kas on kohane seda võrrelda tänapäevase Eestiga, näiteks üleeilse Tartu kõnekoosolekuga? Või on see ikka lihtsalt kurb?

Tööpäeva lõpuks väike jalutuskäik

Libedate teede tõttu jalutamine eluohtlik, aga ma teadsin seda, olin varustatud ja valmis. Algul oli mõte minna botaanikaaeda vaatama, kas mäletan õigesti, aga kuna internet ei kinnitanud, siis läksin kindla peale ülikooli kalmistule seal Raadi taganurgas.

Liidia Poska-Teiss oli esimene eestlasest naisteadusdoktor. Vikipeediast jah, aga just nii see oli ja on. Ta suri küll kaks aastat enne, kui mina sündisin, aga minu vanemad tundsid teda hästi. Nagu tema ajal kombeks, elu oli kirju. Õppis ja töötas Peterburis, tuli õigel aja Eestisse tagasi, kus triivis läbi sõdade ja erinevate võimude, õpetades ning teadust tehes. Bioloogina sai päris kõvasti pihta lõssenkode-lepešinskajatega, aga kolleegid ja üliõpilased nihverdasid ta siiski välja. See on omaette dramaatiline lugu, aga jääb veel oma aega ootama. Vanemas eas olevat ta olnud väsinud ja päris depressiivne, kui nägi mismoodi bioloogia maailmas edasi kihutab, aga eesrindlik nõukogude teadus ei jõua isegi sabas sörkida.

Jaan Poska oli tema lell. Arvatakse, et Poska oligi see, kes ta Peterburist õigel ajal tagasi tõi. Kae diplomaati.

Kollektiivleping. Ei-ei, jälle see, no andke abi!

Ametiühingud võiks kah natuke rohkem jalad kõhu alt välja sirutada ja hädalistele veidi seletada, mis toimub. Kui ei seleta, hakkavad kõik ise arvama ja mõne päevaga on kõik see supp ja moos segamini.

Ametiühingu (ühe ametiühingu, neid on mitu) kodulehel on liikmetele kasulike linkide alla peidetud Kollektiivlepingu seadus ja Töölepingu seadus. Töötüli lahendamise seadus on ka olemas, aga linkide all ei paista olevat. Aga kuulge, no ausõna, kes siis niimoodi omaenese tarkusest hakkab reede õhtul seadusi lugema. Muidugi mitte.

Eks nad on muidugi pikad ja keerulised tekstid kah, aga lihtsalt niisama paar tsitaati, mis võiksid meelt lahutada neil, kellel üleeile Tartus kerkis küsimus – milleks meile kollektiivleping.

Streigist ja kollektiivlepingust

1) §11 (3) Kollektiivlepingu kehtivuse ajal on pooled kohustatud täitma kollektiivlepingus ettenähtud tingimusi ning mitte kuulutama välja streiki või töösulgu kollektiivlepingus sätestatud tingimuste muutmise ajendil (edaspidi – pidama töörahu).

Kui leping lõpeb või katkeb, siis pole ka enam kohustust töörahu pidada. See on streigi kohta kõik.

Toetusstreigist

§ 18.  Hoiatus- ja toetusstreigid

(1) Töötajatel, nende ühingutel või liitudel on õigus korraldada hoiatusstreike kestusega mitte üle ühe tunni.

(2) Streigis osalevate töötajate toetuseks on lubatud korraldada toetusstreike. Streigi kestuse üle otsustab selle korraldamise kohta otsuse teinud töötajate esindaja, ühing või liit. Toetusstreik ei või kesta üle kolme päeva.

(3) Kavandatavast hoiatusstreigist on töötajate esindaja, ühing või liit kohustatud teatama tööandjale, tööandjate ühingule või liidule ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kolm päeva ette.

(4) Kavandatavast toetusstreigist on töötajate esindaja, ühing või liit kohustatud teatama tööandjale, tööandjate ühingule või liidule ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt viis tööpäeva ette.

Muuseas, töötüli lahendamise juures on streigi korraldamine, kuulutamine, juhtimine ja kõik see värk udupeente detailideni kirjas. Kes tahab streikida, peab ära õppima ja eksami tegema, muidu streikima ei võeta. Võib-olla ikka võetakse, küsige ametiühingu usaldusisiku käest, aga enne uurige välja, kes on usaldusisik. See on Ametiühingute seaduses. Ega igav ei hakka.

Streik läbi?

Kuigi streik kobrutab ümberringi edasi, olin mina täna juba tunnis. Õpilasetest on ikka tihti rõõmu ja tuge, seda tuleb tunnistada veelkord. Koduteel kuulasin autoraadiost natuke Tallinna linnapea juttu sellest, kuidas talle ja Tallinnale liiga tehakse ja kuidas nad sellele vaatamata väga tublid on.

Ta ütleb ullupalju igasugu asju ja ausõna enam ei tea, keda või mida uskuda. Õigustavad end ja süüdistavad teisi, et „statistikaga muidugi võib mängida erinevat moodi, aga...“ Väga hea tähelepanek. Kahjuks, tundub mulle, et need, kes teisi arvudega (ja isegi numbritega) žongleerimises süüdistavad, kukuvad ise samal minutil statistikaga erinevat moodi mängima.

Härra linnapeal on igasugu ägedaid mõtteid, hariduse kvaliteedist, rahajagamisest, Tallinna lähedastest valdadest, õpetajate puudusest, riigigümnaasiumitest jppm. Ma leian sealt mõne asja, millega nõus olla, aga enamjagu on siiski kahtlane, samas mingil põrgulikul kombel mitte otseselt vale. Osav sell, peab vist tunnistama

Aga olgu, üks tsitaat kah lõpetuseks. Kas Tallinn oleks nõus andma oma gümnaasiumid riigile üle, saaks probleemist lahti? „Me ei soovi saada probleemist lahti, sellisel viisil, et kannatab hariduse kvaliteet. ÜKSKI riigigümnaasium ei saa näidata paremaid tulemusi, kui Tallinna gümnaasiumid. Miks me peaksime ohverdama seda kvaliteeti, rääkimata pikaajalistest traditsioonidest?“ Olen sõnatu.

Streigiküünalde süütamise lõpp läheneb

Vaevalt, et kolleegid annavad mulle andeks, kui ma igasugu tegelastele, olgu nad nii ägedad või tähtsad kui tahes, küünlaid süütan, aga Hugo Treffneri ära unustan. Juhtus ka nii, et kooli aastapäeval ei jõudnud ei kalmistule ega kuju juurde, nii et olgu see siis nüüd tehtud. Sellega võikski lõpetada, aga tegelikult mul on veel kaks küünalt varuks ja ehkki ma ise lähen küll homme hommikul tundi, streik käib edasi. Nii et pigem ei ole midagi veel läbi. Kõik kestab edasi... 

Siia oleks tore panna mõni tore lugu või legend Hugost endast, aga õnneks või kahjuks on ta Maurusena nii põhjalikult läbi kirjutatud, et mis ma oskan.

Jäin kalmistul büstiga tõtt vahtides mõtlema, et kuidas Hugo Treffener suhtus streikimisse? Suurem streikimise aeg Vene impeeriumis ja ka Eestimaal jäi tema jaoks ehk natuke hiljaks. Ega me sedagi tea, kas ta noore ja käremeelsena, nagu elulood üksmeelselt kirjeldavad, oleks streike toetanud. Olen küll üsna kindel, et õpetajate streik oleks talle täiesti mõistetamatu tundunud. Nagu paljud asjad, mis meile täitsa tavalised. Jätkusuutlik karjäärimudel, LÄBIVAD SUURTÄHED või midagi sarnast.

Rüütelkond oli nõus küll koolimaja ehitamisega,

kuid ei soostunud palkama eraldi õpetajaid, arvates, et seda tööd võiksid teha köstrid (17. sajandi lõpp).

Nähakse ju praegugi kohalikul tasandil kohati võimalust ja vajadust ehitada või renoveerida maja ning seda ülal pidada, aga mitte palgata haritud õpetajat (21. sajandi algus).

Veel üks pilguheit kooliprobleemidele, seekord Ülikooli kõrge mätta otsast. Vaevalt sellel kuigi palju võlujõudu on, aga lugemist väärt oli küll.

Karjäärimudeli koosolek

Eile oli pikk-pikk koosolek. Eks olme ju kõik kuulnud, kuidas karjäärimudel on üks osa reformidest, mis peaks päästma eesti hariduse, andma õpetajatele perspektiivi, väärikuse, lõpetama streigid ja tülitsemise või mida iganes.

Reformid ei too üldiselt mingit tulu, see on üks kallis asi. Reformima peaks siis, kui on vähemalt lootus, et tulevikus, nö pikas perspektiivis läheb sellest paremaks. Aga seda peaks ikka enne arvutama, niisama loota pole mõtet.

Näiteks haldusreform, mis tehti selleks, et omavalitsused oleks pikas perspektiivis tugevad, võimekad, iseseisvad ja pakuksid jätkusuutlikult vajalikke teenuseid. Sellesse maeti hirmus raha, tülitseti, kaeveldi, tiriti tekke enda peale ja teistel tõmmati vaipu jalge alt. Praegu loeme juba paar aastat uudiseid, kuidas nüüd siis võimekad omavalitsused hoiavad kokku, kärbivad ja sulgevad. Osa tulevad sellega kuidagi välja, aga mõni kõõlub ikka pankrotikuristiku serval. Nojah, eks elu on ikka raske ka olnud – koroona, inflatsioon, sõda. Võib olla peab siis vaatama veel pikemat perspektiivi.

Aga karjäärimudel, mille koosolek eile toimus, on sellises seisus, mida keegi enam sõnul seletata ega kirjas kirjeldada ei suuda. Minister kirjutab selle peagi alla ja saab vähemalt ühe asja läbirääkimistel lauale panna kui tehtud teo.

Milleks meile vaja

seda kollektiivlepingut? Milles õieti kokku lepiti ja milleks see hea on? Juba enne, kui seekordne leping allkirjad sai, oli teada, et Tartus on kollektiivleping ja me saame streikida kolm päeva nö pärisstreikijate toetuseks. Linna kui tööandja ootus oli see, et toetusstreik Tartus võiks kesta siiski vähem aega, näiteks ühe päeva. Minult küsiti jaanuari algul, mida te Tartu õpetajad siis vastu saite, kui streigiõigusest nii olulisel määral loobusite? Jäin vastuse võlgu. Kõigepealt see, et lepingut selleks ajaks veel ei olnud. Muidugi võis ju vaadata eelmist lepingut, sest mis see uus nii teistmoodi on või saab olla. Leping kirjutati siiski alla 12. jaanuaril. Päris tubli tegu, varemalt on seda ka aprillis, mais ja isegi juunis allkirjastatud. Väga harva on see saanud tehtud enne kui leping tegelikult kehtima hakkab, st enamasti on ta ikka tagasiulatuv. Seekord oli kiire, sest streigikoll seisis ukse taga ja ei oleks uskunud nunnusid lubadusi, et küll me teeme ära, alati oleme ju teinud.

Aga ikkagi see küsimus, millele mul siiamaani vastus võlgu. Täna kohtasin Raekoja platsile tulnud õpetajaid, endisi ja praegusi kolleege ja veel kolm korda küsiti, miks meil on see leping? Miks ümberkadu vallad ja linnad võitlevad edasi aga meie... kuidas nüüd viisakalt öelda, anname alla? Või lasime ennast linna präänikutega ära osta? Me isegi ei tea, mis präänikud need on ja kas neid üldse ongi?

Hääküll, see on küsimus on lihtne, aga vastus nii lihtne ei ole. Tundub küll, et ma võiks nüüd vastata, aga nüüd ma enam ei taha vastata. Miks? Seks, et tegelikult peaksid ju seletusi andma ja kogu seda kollektiivlepingu protsessi avalikkusele, eriti meile (sh mulle) turundama lepingu pooled. Ametiühing (Tiiu Laan, Kalle Kalda) ja linnavalitus (Lemmit Kaplinski)*. 

Täna saab meie streigiaeg läbi, aga „kõik kestab edasi, selle pärast ei lõppe veel meie püha üritus“.

---

* Kalle Kalda esines streigi ja lepingu teemal Vikeraadios, aga ta ei vastanud sellele küsimusele. Tõsi, päris seda küsimust ei küsitudki:

„Millise rahu kollektiivlepingu sõlmimine Tartu õpetajatele annab?“

„Ega ei saa täpselt öelda, et misukene on see Tartu õpetaja. Õpetajad on kõik isiksused, nad on väga erinevad. On muidugi mõned sellised, kes ka siin algusest pääle leidsid, et ehk ei peaks seda lepingut sõlmima, et siis ei saa selles niinimetatud tähtajatus streigis tähtajatult osaleda, et langeme justkui ansamblist välja, aga suuremjagu leiab, et kui selline üritus on mingisuguste piiridega, kuidagi algusest teada, misukene ta tuleb, et siis on just parem võimalus see oma panus anda.“

Ta ei vastanud ka küsimusele, kui üksmeelsed Tartu õpetajad kollektiivlepingu osas on, sest see on väga keeruline.

Seekord tuli matkata Raadile

Jaan Sarv peaks olema eestikeelsele haridusele ülemiku maskott. Läinud sajandi algul, kui asutati esimene eestikeelne gümnaasium, siis natuke hiljem sündis Eesti Wabariik ja esimene eestikeelne ülikool, kõlasid hariduselus tänapäevalgi tuttavad argumendid. Eesti keel on võimatu ära õppida. Andke ikka veidi aega üleminekuks. Pole ju kellelgi head plaani, kuidas seda üleminekut teoks teha. See läheb nii kalliks, kõik need dokumendid ja materjalid ja juhendid ümber panna keelde, kus pole paljude asjade jaoks sõnugi. Kõrgharidus ja teadus on ikka hoopis keerulisem teema, seal on vaja, et keel areneks ja kasvaks sajandite jooksul kultuurkeele tasemeni. Kas tasub üldse sellise imetillukese rahva keele pärast pingutada, kui riigil endalgi siin suurriikide madinas pikka pidu ei ole. Nu-nu.

Jaan Sarve ja tema tegemiste kohta kirjutasin juba aastad tagasi lühikese loo füüsika õpetajaraamatusse. Eesti keeles. Seal on ka üks tema kuulsatest näidisküsimustest. Keha pärissiledal viltupinnal.  

Ei leidnud üles, kas Jaan Sarvele on mälestusmärk püstitatud või on vähemalt tahvel kodumaja seinal. Tegelikult peaks olema nii üks kui ka teine. Hauakivi on küll kindlasti olemas, küünal süütamata ei jäänud.

Täna Raekoja platsis

Ma ei hinda kuigivõrd massiüritusi. Eriti neid, kus peab kõvasti meelt avaldama, ettenähtud ajal hüüdlauseid hõikama jne. Eks see on vist lapsepõlvest, kui demonstratsioone ja paraade peeti... Ah, mis sest enam, õnneks on see ammu minevik. Tänane kõnekoosolek oli väga viisakas ja sõbralik. Hästi korraldatud ja õige asja eest. 

Ajakirjandus tegi oma tööd, pildistas ja intervjueeris. Õpilased, olgu märgitud, on ikka hullupööra toetavad ja asjalikud.

Kuhu minna?

Foreselius trügib uuesti pildile. Mitte Bengti enda ja tema seminari kaudu, vaid sellega, et täna kõneles Vikerraadios üks Forseliuse Kooli õpetaja. Ohoo, see on ju füüsikaõpetaja Peeter, minu ametikaaslane ja endine töökaaslane. Ta käis hiljuti Taanimaal koolieluga tutvumas ja räägib sellest ka, aga praegusel ajal muidugi mitte ainut sellest, vaid rohkem ikka koolielust Eestimaal. Ma olen tema jutuga nõus. Peaaegu kõigega nõus, mis minusuguse korral ei ole kuigi tavaline.

Streigipäeva küünla panin täna ühele teisele Peetrile.

Kui ma olin keskkoolis, siis räägiti Tartus sellist juttu, et Peeter Põld olevat istutanud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumi värava taha teispoole tänavat noore jalaka tagurpidi, juured püsti. Olevat siis öelnud, et kui see kasvama läheb, siis saab eestikeelsest haridusest asja. Mingi puu leinavorm seal tõesti kasvas ja eestikeelsest haridusest oli asja saanud. Puu kuivas küll umbes sajandivahetuse paiku ära, aga haridus on siiski alles ja ka eesti keeles siiamaani. Peeter Põllust tol ajal eriti ei räägitud. 1978. aastal oli tema 100. sünniaastapäev. Tundub, et ajakirjanduses mitte ridagi.

Jah, see puu seal kasvas ja ma tõesti ei tea, kas see oli jalakas. Kogu lugu on tõenäoliselt väljamõeldis, legend kui soovite. Aga kuulge, mõelge korraks, kes on täna Eestis selline koolijuht, rektor, riigimees ja haridustegelane, kelle kohta 100 aasta pärast nii äge lugu välja mõeldakse? 

Koolivõrgu korrastamine, jeee!

Ei käi enam üle sellest, mida kõike praegu öeldakse ja ütlemata jäetakse. Ei suuda isegi täna hommikust enam meenutada, kes kellele kuskohas ütles, et koolivõrgu korrastamisega saab õpetaja palka tõsta. Juba praegu on palk 20% kõrgem neis omavalitsustes, kus korrastamine tehtud. See on siis vist keskmine palk, aga võib-olla on siiski arvestuslik keskmine. Sellest vahetegemisest libisetakse tavaliselt üle ja eks ta ongi natuke liiga keeruline tavamõistusele. Seda enam, et kui on arvestuslik keskmine, siis kuidas seda arvestatakse. See selleks, aga kes ütles, et koolivõrk tuleb kindlasti reformida, kuid miinimumpalgale sellel mõju ei ole. Mida? Olgu nii, miinimumpalgele mõju ei ole, aga keskmisele palgale on. Või siis arvestuslikule keskmisele. Võtaks õige midagi lihtsamat teemaks.

Tartus oli vanasti palju gümnaasiume. Katsusin näppude peal kokku lugeda ja sain umbes kümme, pigem rohkem kui vähem. Siis korrastati koolivõrk ära. Oi, see oli raske. Ei mäleta, kas õpilased võtsid sõna, aga õpetajad, koolijuhid, professorid, akadeemikud ja mitut masti arvamusliidrid kirjutasid lehelugusid, andsid intervjuusid, saatsid kaebekirju. Eks ole see ju nii inimlik, et seistakse oma kooli eest, olgu see siis praegune töökoht või helge mälestus. Kui demograafiat vaadata, siis oli selge, et niisama edasi lasta ei saa ja suuremjagu kaeblejaid said sellest ka pärast väikest rahunemist aru. Muidugi jäi päris lõpuni ja isegi tagantjärele kraaklejaid, kes uskusid, et iseenesest oli tegu õige, aga vot minu kooli poleks ikkagi pidanud puudutama. Sellele aitas kaasa ka linnavalituse suhteliselt käpardlik tegutsemine. Oli mis oli, gümnaasiumid eraldati põhikoolidest, ühendati ja nö reformiti. Jäi üks täistsükli kool, mis on täpselt ühe võrra rohkem kui oleks pidanud. Et see on tõesti ainult üks, mis ei ole ka enam nn torukool, siis ta väga palju pilti ei muuda. Põhikoolid said mõne aastaga aru, et gümnaasiumiosa lahkumist võib võtta kui võimalust, mitte kui õnnetust. Korrastamist püüti koolidele ja kogukonnale maha müüa argumendiga, et uus kord tõstab hariduse kvaliteeti ning on vanast nii palju efektiivsem ja ökonoomsem, et ka palgad tõusevad. Kvaliteedi tõusu jätan teistele analüüsida. Palgasaaja olen kõik see aeg olnud, nii et tagasi kollektiivlepingu juurde.

Tuleb tunnistada, et seegi ei ole nii lihtne. Kollektiivlepingu algusaegadel lepiti veel palgatingimusi kokku eraldi pedagoogidele, noorempedagoogidele, vanemõpetajatele ja metoodikutele. Pikapeale surid need ametijärgud välja ja viimastel aastatel lepitakse kokku täpselt selles palgas, mis on riigis kehtiv õpetajamiinimum. Kas selle kokkuleppimiseks on vaja lepingut? Vist ei ole, aga ega ta ka midagi ära ei riku. Rõhutagem sedagi, et leping ei keela õpetajatele rohkem maksta. Hea seegi.

Hei, kas märkasite, et klassijuhatamise teenust ostetakse allahindlusega. See on silmaga näha graafikute tõusudest ja arvuliselt on nii, et õpetaja palk on leppimise ajaloo jooksul tõusnud 2,7 korda, aga klassijuhata tasu ainult 2,3 korda. Tegelikult on põhjus seal, et algul oli rida 0,0% aastaid. Hiljem on paremaks läinud, isegi palju paremaks. Näed siis, tore uudis kah olemas ja täitsa tasuta.  

Lepingute järgi tundub, et palk ei tõusnud üldse 2021. aastal. See on vist siiski kõigest trükiviga, sest Lisa 1 (töötasu kokkulepe) on täpselt sama, mis eelmisel aastal. Allakirjutamise kuupäev on ära vahetatud, aga kõik muu on jäänud muutmata. Mis annab väikese vihje selle kohta, kui tähtis dokument see on, kuhu allkirjad võib panna ilma läbi lugemata. Nojah, eks tegijal juhtub.

Forseliuse kivi

Nagu teada, oli Bengt Gottfried Forselius rootsi soost eest õpetaja ja koolijuht. Tegi oma uue kooli ja õpetas seal omamoodi. Selle kooli 250. aastapäeval pandi parki kivi. See juhtus 1934. aastal ning on looduse ja ühiskonna ime, et kivi on sealsamas lesinud kõik see aeg. Võib-olla on kivi saanud nii rahulikult olla, sest teda ei ole kuigi hästi näha ja tekst ei ole ka eriti loetav. Talvel veel kõige raskem leida, eksole. Kui hämarduma hakkas, läksin parki, leidsin kivi üles ja panin küünla põlema, et meenutada 2003. aasta streiki ning mälestada Bengti ning tema seminari.

 

Forselius võttis asja tõsiselt, koos kahe koolipoisiga purjetas ta Rootsi PISA testi tegema. Jah, tookord ei saanud testi teha mitte mingil inlain või onlain viisil, pidi ise kohale minema. Test läks hästi, poisid oli muljetavaldavalt nutikad. Kahjuks langes Bengt ise mõne aja pärast karjäärimudeli ohvriks. Ta läks uuesti Rootsi ja tõstis kvalifikatsiooni, st sai koolide inspektoriks. Tagasiteel jäi ta Läänemerel tormi kätte ja hukkus. Ka seminar lõpetas tegevuse, aga oli selleks ajaks teinud juba tubli töö, mille tulemused kajavad vastu ka meie tänapäevastes koolides.

Lubasin Tartu kollektiivlepingut lugeda

Lubasin jah, aga ma ei käi sellest nii naljalt üle. Kollektiivlepingud on Tartu kodulehel kõigile lugeda. Vaatasin paar nädalat tagasi ühte lepingut ja esimene ehmatus oli, et see on ülearu pikk. Mida on sinna kirjutada 13 lehekülge? Sellega on tuhm lootuskiir tekkinud, sest viimane leping on tubli kolmandiku võrra lühem. Kõige pikem leping oli 2017.

Aga ei, isegi lühemas lepingus on lõikude kaupa kasutut seaduste kopeerimist või ümberjutustamist ja üldist sõnaseadmist. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mida ütleb seadus tööaja arvestamise kohta ja milles on Tartu linn ametiühinguga kokku leppinud.

PGS: Õpetaja tööaja arvestamise ja töötasustamise aluseks on ametikoht. Õpetaja tööaeg jaguneb vahetu õppekasvatustöö ja teiste, töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevate või tööandja antud ülesannete vahel.

Leping: Õpetaja tööaja arvestamise ja töö tasustamise aluseks on ametikoht. Õpetaja tööaeg sisaldab vahetut õppe- ja kasvatustööd (kontakttunde) ning teisi, töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevaid või tööandjaga kokku lepitud ülesandeid.

Ma ei laskuks vaidlusse, kas töö tasustamine on parem kui töötasustamine. Vist ei ole ka väga tähtis, kas tööaeg jaguneb ülesannete vahel või sisaldab ülesandeid. Ainus põhimõtteline erinevus on see, et seadus justkui lubab tööandjal õpetajale ülesandeid anda, aga leping näeb nüüd ette, et ülesannetes tuleb kokku leppida. Kahtlane, kas sellist asja, mis on seaduses kirjas, saab üldse lepinguga muuta. Samas, kas saab üldse anda ülesannet, mis ei ole juba seaduses kirjas, mida kokku ei lepita?

Mis me siis edasi nüüd teeme? Lähen õue ja panen streigi esimese päeva puhul ühe küünla põlema.

Palju aastaid läinud mööda sellest a'ast...

 Valitus otsib raha, mina otsisin välja ühe vana pildi.

Ma mäletan seda streigipäeva, kui panime Foreseliuse mälestuskivi juurde küünlad. Pildilt paistab, et sidusime ümber kivi värvilise lindi, seda ma ei mäletanud. Inimesed pildil on need, kellega koos sai päevast päeva seda va hariduse asja aetud. Peab ütlema, et üsna innukalt.

Aga mille eest või vastu streigiti, seda ei mäleta. Suur Internet ise ütleb, et palgatõusuks lubati tookord 2% ja sellega leppida ei saanud. Teine asi oli, et ministril olnud mõte õpetajate töölepingud tähtajaliseks muuta. Lõpuks otsis valitsus ikka väga hoolega, vaatas ka voodi alla ja kapi taha ning leidis raha 12% jagu palga tõstmiseks. Töölepingud jäid tähtajatuks ja ongi jäänud, nagu me võime kõik oma kogemusest kinnitada. Nii et sel hetkel läks vist päris hästi, aga vähegi pikemat kindlustunnet sellest muidugi ei sündinud. Võib-olla siis ei osatud veel nii küsidagi.

Lõpetuseks. Kui ma vaatan seda rohelise jopega selli paremas servas, siis tema oli parasjagu 9. klassi klassijuhataja ja kasvatas juba mitu kuud habet, et saaks aasta lõpuks ilma valehabemeta jõuluvana taha. Jõulupidu sai vägev ja valehabet vaja ei läinud.

Õpetajad, hoidke kokku!

Homme on esmaspäev ja ikka veel on jaanuar.

Pühapäeva hommikul olid ühes telesaates külas õpilased. Eks ikka selleks, et räägime teadagi millest. Üks külalistest ütles, et on veidi häiriv, kui õpetajad streigivad justkui karjaefekti pärast. See peaks ikka olema individuaalne, nii et iga õpetaja mõtleb selle ise läbi. Mitte nii, et kõik streigivad, siis mina ka. Mõelge ikka läbi, enne kui pea ees streikima lähete!

Võib-olla ongi hea mõte, aga ma olen küll aastatega aru saanud, et õpetajad on väga, et mitte öelda liiga individuaalsed pea kõiges, mida nad teevad. Ma olen üldiselt loobunud lugemast, kuidas murda õpetajate harjumust teha kõike üksi. Kõigepealt juba selle pärast, et ajal, kus tulemusi tehakse meelitamise ja nügimisega, tuleb ikka veel keegi murdma. See lihtsalt ei kõla hästi ja ega neis käsitlustes midagi nii väga uut ei ole.

Nii et ma lükkan selle ettepaneku tagasi ja panen ette vähemalt streigi asjas arutada ja otsustada üheskoos.

Kurb lugu küll, ja-jah, o-oh...

Kipun jälle streiki koroonaga võrdlema, mis muidugi üldiselt õige ei ole. Mõnes asjas võib sarnasust siiski leida. Kõigepealt selles, et arvamist on väga palju. Tervisekriisis said ajakirjanikest, poliitikutest, ametnikest ja eriti neist, kes meditsiiniasutuste uksest mõnikord sisse on käinud, kohe eksperdid. Samamoodi on see nüüd haridusteemaga. Vahet nii palju, et mõni inimene ei ole võib-olla meditsiiniga sugugi kokku puutunud, aga koolis on ju kõik käinud. Seda lihtsam on alustada teemat või arvamuslugu – tegelikult on nii, et... Ei, mina küll ei tea kuidas on tegelikult.

Tegelikult või mitte, meediakajastus on oma enesekindluses küll naljakas, aga üldiselt siiski positiivne. (Mäletate, kui negatiivne uudis oli see, et keegi osutus positiivseks? Veel üks õnnetu seos kolme aasta tagant tänapäeva). Ma ise olen viimasel nädalal kahjuks mitu üsna mõtlemapanevat juttu ära kuulanud.

• Siin-seal on õpetajaid, kes peavad koolis mitut ametit. Juhtkonnas (direktorid, õppealajuhatajad, õppe- ja arendusjuhid, õppetoolide, osakondade, sektsioonide juhid, info- ja huvijuhid jm) on parasjagu neid, kes ka õpetajatööd teevad. Samamoodi võib ka nn abipersonal (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, laborandid, medõed, rõivamemmed, staadionivanad, torumehed-elektrikud, kokad-koristajad) õppetööga tegelda. Tänapäeval on muidugi see võimalus, et osa neist töödest ostetakse sisse asutustelt, organisatsioonidelt ja ettevõtetelt. Paraku on koolid väga erinevad ja nagu igaüks võib uudistest lugeda ja kuulata, koolide rahastamismudelid (!) on ka väga erinevad*. Kes on õpetajana kooli palgal, aga mingis teises ametis otse valla palgal, jääb streigi ajal lolli olukorda. Väga keeruline on endale ja teistele selgeks teha, et ma olen täna koolimajas, aga ühtlasi ka streigin, seega ma ei märka, et siia on tulnud ka parasjagu õpilasi. Nii ongi lõpuks paras stressipundar – kuidas teha, streikida või mitte, toetada või mitte, minna või tulla, võtta või jätta.
• Leidub koole, kus ei streigita, sest õpetajate palk ongi juba kõrgem kui see, mida streigiga nõutakse. Võiks jääda mulje, et nõutakse palga langetamist. Ei tahaks uskuda, et keegi võib olla nii pahatahtlikult rumal, aga mine tea. Kust need kõrgemad palgad tulevad? Kooli pidajalt muidugi, enamasti omavalituselt. Kui rikas omavalitsus panustab koolidesse ja õpetajatesse rohkem, on see muidugi kiiduväärt. Kuid on ka selline trikk, et kui jagada kõik palgaraha viimaseni välja, jättes kõik diferentseerimised ja lisatasud lihtsalt ära, siis saabki palk kõrgem. Tundub, et ainult klassijuhatamine on see, mis peab olema eraldi tasutatud, sest seda on seaduses nimetatud. Kõik muu on lepingu teema, aga kokkleppimise mõiste on siiski natukene nagu kummist. Vot siis kõrgem palk.
• Tartus on kollektiivleping, pärast pisikest meediakära uuendati see lõpuks ikka ära umbes nädal tagasi. Mina alla ei kirjutanud, aga see puudutab mind mingil moel, seega ma loen selle lepingu läbi. Väga ei tahaks lugeda, aga tunnen, et tuleb lugeda kasvõi vastu tahtmist. Kui juba asi sinnamaale on läinud, et streik ja puha.

---

* Ei ole võimalik koostada juhendit, mis korraldaks koolides toimuvat-tehtavat, kui jälle mingi kriis vms sarnane sisse lööb. Olgu pandeemia, pommiähvardus või streik, korraldused ja juhendid tulevad ikka liiga hilja ja ei tee elu pea kunagi lihtsamaks ega selgemaks. Asi on selles, et koolid on väga erinevad. Kõik need rahad ja juhtimised ja korraldus ja kombed on niivõrd erinevad, et lihtsalt pole võimalik kõigile sobivat nõu anda. Kooliastmed on erinevad. Näiteks streikivas koolis ei saa vaadata ühteviisi esimese klasside juntsude või abituuriumi daamide ja härrade peale. Nad ei ole samalt planeedilt.

Streigiblogi alustab NÜÜD!

On sellest ju mõnigi aasta möödas, kui koroonakriis oli kuum ja kriisiblogi aitas raskeid aegu üle elada. Täna vaatasime õpilastega otsa neile teadusuudistele ja ka kokkuvõtetele, mis ilmusid, kui koolid suleti. Muuseas, minu tänased klassid arvutasid välja, et nad olid esimesel koroonakevadel seitsmendas klassis ega mäleta sellest suurt miskit. See on koolielus üks ägedamaid asju, et kõik läheb nii kiiresti edasi. Õpilased lõpetavad, tulevad uued ja need on nagu teiselt planeedilt. Õpetajatele on kool protsess, areng, täiustumine, uuesti ja uuesti, aastast aastasse. Õpilastele on kool projekt, pingutus, saavutus ja siis mälestus. Lõpetavad ja lähevad minema.

Streigi lähenedes on igasugu uudiseid tulnud. Mõned päris lõbusad, aga ei hakka siin midagi ilustama, üsna paljud ikka päris napakad. Kõik see urin mattub peagi uute teadete alla, aga on ka värskemat. Eilse kokkuleppe mittesaavutamise (!) ja sellega kaasnevate mõttekildude avaldamise peale teatasid rektorid nagu üks mees, et katsuge te meie rahale küüsi taha ajada. Mis neil muud öelda oli ja õige kah.

Intelligentsist üldiselt

Ülle Madise oli raadiosaates ja lõpuminut oli pühendet tehisarule. Küsimus oli, kas öelda tema või see, Tema või See? Robotitele on ju nimedki pandud. Madise arvas, et vähemalt ametlikes tekstides olgu see, sest esialgu on tegu ikka veel masinaga. Ta teeb seda, mida ta tegema pannakse. (Eksole, SEE teeb, mida TA tegema pannakse.) Masinal ei ole tundeid, ei ole kaastunnet ja loovust. Eesti keeles saab vabalt öelda inimese kohta see. Saage tuttavaks, see on minu abikaasa. Samas mõned inimesed on oma autolegi nime pannud.

Hääküll, meil pannakse lausa ametlikult kiirabiautodele nimed ja ammust aega pannakse nimed laevadele. Nimi nimeks, aga väga lihtne on masinatele omistada teatavat tahet, soove ja isegi kombeid ja vigureid. Eriti lööb see välja suhtumisel arvutitesse ja telefonidesse. Muidugi võib ka näiteks mootorrattaga vestelda või öelda, et kui ta ei taha, siis ta ka käima ei lähe. Vaevalt, et mootorratas tegelikult midagi tahab, aga kui mu arvuti oma mikrofoni välja lülitas ja ära peitis, siis ma küsisin küll – mis sul siis nüüd häda on, kullake?

Kaastunde ja loovusega on muidugi nii, et kes üldse neid nii väga hästi defineerida oskab ja ega suuremjagu inimesi ka nii väga kaastundlikud ja loovad ei ole. Rääkimata sellest, et ole sa masin, inimene või koer, täitsa võimalik on olla ka kuri ja nõme, tige ja juhm. Huvitav, kas juturobotid võivad olla vastikud, ebaviisakad ja õelad? Seda peaks küll proovima.

Niisiis! Läinud aasta lõpus õnnestus suunata õpilased robotitega vaidlema. Tegelikult ei olnud põhiküsimus mitte robotites, vaid ikka meie selle hetke õppeteemas, st kosmoloogias. Päris kõiki ei õnnestunud kohustada, aga 60 vastust tuli kokku. 86% kasutasid sedasama ChatGPT 3.5 (openai.com, ChatGPT Free, chat, ChatGBT). Teised kasutasid ühe-kahe kaupa: AI Chat deepai, OpenAria (Opera), MyAi, Microsoft Bing AI, Google Bard. Üks jättis abilise märkimata.

Kui lühidalt kokku võtta, siis õpilased heidavad juturobotitele ette, et vastused on üldsõnalised, vastavad justkui mingile laiemale teemale, aga kindlaid fakte või seoseid ei hinda sugugi. Tõsi, kui sellele järgmise viipega tähelepanu juhtida, siis läheb paremaks, aga samas peab veel ettevaatlikum olema, sest pikemas konkreetsemas suhtluses tuleb ka rohkem lausjama. Veel üks probleem, tšättidel on rakse aru saada, mis tähendab, et vastuse pikkus olgu umbes 300 sõna. Enamasti tuleb vähem, aga siin on hea leiutis – küsi viissada sõna. Siis kustuta lühemaks ja natuke lauseid muutes saab käsitsi isegi täpselt 300 peale ajada.

Toredaks peeti seda, et robotid panevad päris soravat eesti keelt. Üksainuke oli küsinud inglise keeles. Hea on ka see, roboti juttu lugedes võib tõesti midagi teada saada, tarkust koguda. Aga peab kahtlema kah.

Last but not least. Poleks ilmas oodanud, et robotid võivad nii sõbralikud ja viisakad olla. Eriti kenaks läheb siis, kui teda hea vastuse eest tänada. Proovige, teeb kohe meele rõõmsaks.

Juturobotilt juturoboti kohta küsimine ei ole sugugi keelatud.

Need chatid on nagu lapsed. Eks tahaks ju iga vanem, et lapsed kasvaks head ja asjalikud (et süsteemid oleksid viisakad, sõbralikud ja vastutustundlikud). Kui aga vanematel pole aega, nad ei oska või ei huvitu (ei ole piisavalt tähelepanelikud), siis ei pruugi see välja tulla. Inimesed, nii vanemad kui ka lapsed on erinevad (süsteem on ainulaadne) ja tulemus ei pruugi olla see, mida ootasid. Ehk mõned võivad olla paremad kui teised eetiliste suuniste järgimisel. Väga inimlik.

Raamatute lugemine on kuidagi ootamatult tähtsaks tõusnud,

aga see viimane, mida meedias mõõdutundetult ülistati, ei meeldinud mulle kohe üldse.

Kapsaleht pidi uinuma kuni jälle midagi juhtub või toimub. Saame näha, äkki ärkabki, uni pole nii ehk naa kuigi sügav olnud.

Küsige midagi tehisliku intelligendi käest

Vot jah, sain sellise kirja, et proovitagu selle vaimuvaese ja mitte kuigi intelligentse ChatGPT* asemel seda „tegelast“. Pidavat andma viiteid, täiendavaid küsimusi ja visuaalset materjali. Kevadest saadik on mul olnud päris palju nuputamist, miks on oluline koolides füüsikat õpetada ja kuidas seda teha. Mis siis ikka, kui soovitati, proovime järele.

Panigi viis allikat, esimene on vikipedia artikkel Füüsika (õppeaine), mis on ju alustamiseks päris hea ja õige koht. Nüüd vastus.

Vastus on õige, täiesti üldsõnaline ja seepärast kasutu. Seda nimetati vanasti Microsofti tüüpi vastuseks. Pange tähele, et kui füüsika asemele panna keemia või bioloogia, jättes kõik muu alles, on vastus sama õige ja ka sama kasutu. No olgu, võib-olla tehnilised protsessid võiks vahetada, et oleks sujuvam. Kui panna ladina keel või muusika, siis on silumist veidi rohkem, aga suurem osa vastusest klapib ikkagi pea kõigega, mida koolides õpetatakse.

Eks võib ju robotiga vaielda, nõuda täpsustamist, et miks just füüsikat peab õpetama, miks ei või selle asemel mikrobioloogiat õpetada. Küsitagu mitu korda sama asja või nõutagu pikemat vastust.** Äkki läheb paremaks. Tavaliselt ju läheb kõik paremaks, kui rohkem nõuda ja pikalt peale käia. Väga inimlik.

Aga nüüd visuaalset materjali, st pilte, mida robot välja otsis.

Igipõline füüsika õpetajate õpetaja Henn Voolaid. Praegu küll juba pensionil, aga ta on tõesti olnud mitmele põlvkonnale füüsikaõpetajatele väga populaarne õppejõud. Küllap ta juba teab, milleks füüsikat õpetada. Ta rõhutab siiski, et füüsika saab ise hakkama nii õppimise kui ka kõige muuga. Õpilasi tasub õpetada. 

Üks lihtne füüsika ülesanne, mille ma ise umbes kümme aastat tagasi õpetajaraamatu jaoks lahendasin. Tõesti aru ei saa, mismoodi see aitab vastata küsimusele, milleks füüsikat õpetada? Õpetajaraamat vast aitab ja selgitab seda küll veidi, kui hoolega lugeda.

Mina ise. Ma isegi mäletan, kes selle pildi tegi 3. juunil 2010 Karula veski juures hommikusöögi ajal. Väga-väga imelik. Kas sellega püüab tegelane mulle märku anda, et mis sa pärid, tead ju ise paremini, milleks seda füüsikat õpetad? Kust ta üldse aru sai, et mina seda küsisin? Väga kahtlane.

Daniel Kaasik on üks tuntud karjäärivahetaja. Pööras juristist Reaalkooli õpetajaks ja õppealajuhatajaks. Osales LaeEnd programmis ja sai seoses sellega teatavat meediatähelepanu. Õpetab füüsikat ja vist on ka matemaatikat õpetanud. Küllap temagi teab.

Lühidalt – oli päris huvitav ja natuke kummaline. Eks näe, mis edasi tuleb.

---

* Sügisel, kui haned parvedesse kogunesid, lendasid nad üle maja lõunasse ja edelasse. Tekkis küsimus, kui palju neid hanesid üldse on, et nad niimoodi päevade kaupa üle lennata saavad. Ega nad ju ainult minu maja juures ei lenda. ChatGPT püüdis mulle isegi mitmekordse täpsustamise peale maha müüa lugu sellest, kui palju inimesi maailmas on ja on olnud. Lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, saatis pika loo sellest, kuidas Kanada hanesid on pikka aega loendatud ja uuritud. Mina andsin lõpuks alla, saamata ühtegi arvulist vastust. Ei saanud ka seda, et ta (see) lihtsalt ei tea, ei saa vastamisega hakkama.

** Üldiselt on teada, et juturobotid ei oska arvutada ja tundub et ei oska isegi loendada. Levinud nali on see, kuidas neilt välja pressida kindla sõnade arvuga vastuseid. See on võimalik, aga peab olema päris kaval ja proovima mitmeid trikke. Kas ChatGPT suudab anda ühesõnalise vastuse? Ta (see) ise arvab, et ei saa anda ühesõnalist vastust.

See paistab olevat tõsi, sest seesama on ju kas-küsimus, seega võiks vastata: „Ei.“ Ei vasta ta nii ja see oleks ju vale vastus, seega tuleks vastata: „Jah.“ Paras absurd.

Kui aga seda küsimust pikemalt arutada ja lõpuks paluda: „Proovime siiski, kas kolm on algarv?“

Oh, siis tuleb vastuseks: „Jah.“

Kuigi mitte väga nutikas, on ta siiski viisakas.